Tutvume veiniga – portvein!
Portugali kui veiniriigi algus – eksport Suurbritanniasse
Hoolimata veinivalmistamise iidsest ajaloost, sai Portugali kui veiniriigi hiilgus alguse alles 18. sajandil. Sel perioodil hakkasid britid tundma huvi Douro oru veinide vastu, kust eksporditi Suurbritanniasse tollal vaid punaveine.
Portugali päritolu veinid eristusid teistest kõrge happesuse ja võimsa maitsega, kuid suhteliselt madala alkoholisisaldusega. Kõrge alkoholisisaldusega tummisematele punaveinidele teeb pikaajaline vaadis seismine üldjuhul ainult head. Portugali kergemate veinide puhul aga kardeti, et transpordiks kuluv aeg võib neile madala alkoholisisalduse tõttu mõjuda hoopis laastavalt. Nii sündis idee stabiliseerida veini brändiga, et see meresõitudele paremini vastu peaks.
Mis täpsemalt on portvein?
Lühidalt öeldes on tegu kangestatud veiniga, mida valmistatakse Duoro oru viinamarjadest. Kuivale veinile lisati destillaati kuni 19. sajandi alguseni, kuid siis vaadati üle kangendamiseks kasutatav tehnoloogia. Selleks, et jook säilitaks rohkem jääksuhkrut, hakati viinamarjavirde käärimist katkestama piirituse lisamisega. Portveinile omane stiil kujunes lõplikult välja 19. sajandi keskel.
Autentse portveini pudelil on alati spetsiaalne kaubamärk – joogil on Região Demarcada do Douro kategooria, mis on sätestatud seadusandlikul tasandil. See tähendab, et ainult Douro orust pärit jook võib kanda nimetust “portvein”. Enda nime sai portvein tuletusena Põhja-Portugali sadamalinnast, Portost. Porto sadam on olnud ajalooliselt võtmekoht Duoro oru veinide ekspordiks välismaa veinisõpradele.
Kuidas portveini valmistatakse?
Portveini valmistamisel kasutavatavad viinamarjad kasvavad Duoro oru järskudel nõlvadel rohkem kui 500 meetri kõrgusel ja kehval pinnasel – need peaaegu ekstreemsed tingimused kahandavad sõna otseses mõttes veini iseloomu.
Veinimeistrite seas levis keeruliste tingimuste ilmestamiseks isegi ütlus, et portvein on “paljaste kätega kivist välja pressitud”.
Portveini valmistamise sammud:
- Esimese sammuna korjatakse küpsed viinamarjad septembri lõpus käsitsi. Nimelt kuuluvad Duoro oru maalilised terrassid UNESCO maailmapärandi alla, mille kitsastel nõlvadel on traktori kasutamine sisuliselt võimatu.
- Kui kunagi purustati marjad jalgadega spetsiaalsetes kivist tünnides (lagarides) ilma viinamarjaseemneid kahjustamata, siis nüüd tuleb selles sammus appi kaasaegne tehnika.
- Viljalihaga mahl käärib lühikest aega – vaid kaks kuni neli päeva.
- Käärimisprotsess katkestatakse viinamarjaalkoholi lisamisega – selles etapis sisaldab jook 8-10% suhkrut ja selle kangus on umbes 20%.
- Edasised sammud määravad portveini stiili sõltuvalt vaadi suurusest ning laagerdusajast.
Portveini stiilid – erinevad “värvid” ja suhkrusisaldused
Veinisõpradele on tuttavad erinevad portveinide nimetused nagu White, Ruby ja Tawny. Nendele värve kirjeldavatele nimetuste taga on aga eri klassifikatsioonid ja portveini valmistamise stiilid:
Seda tüüpi punane portvein on mahlane ja rikkalik, kus on tunda marju, puuvilju ja šokolaadi. Ruby klassifikatsiooniga portveine laagerdatakse tavapäraselt 1 kuni 3 aastat suuremates tammevaatides. Suurem tammevaat tagab portveinile minimaalse kokkupuute hapnikuga, mis võimaldab joogil mitte oksüdeeruda ja säilitada oma erksa rubiinpunase värvi ja puuviljase aroomi.
Ruby portveinidel on olemas ka kõrgema astme Reserve kategooria, kus baasveiniks kasutatakse veinimeistri parema kvaliteediga viinamarju ning laagerdus kestab ca 5 aastat.
Vintage
Vintage tiitlit kannavad ehk kõige haruldasemad ja väärtuslikumad Ruby portveinid. Nähes heal veiniaastal joogi potentsiaali, registreerib tootja ette kavatsuse teha Vintage-port.
Siin jõuavad pudelisse vaid ühe aasta korjest pärit viinamarjad, jook on filtreerimata ja loodusliku settega. Tammevaadis on kohustuslik veini laagerdada vähemalt 2 aastat. Vintage Ruby säilib pudelis aga aastakümneid, mille jooksul kujuneb välja kompleksne maitse ja rikkalik aroom. Kui teised portveini tüübid on valmis koheseks nautimiseks, siis Vintage veine soovitatakse pudelis pikemalt arendada, et jõuda parimate maitseelamusteni.
Late Bottled Vintage (LBV)
Ruby tüüpi portveinide klassifikatsioonis esineb ka tähistus LBV ehk Late Bottled Vintage. See on vürtsikas sügavamaitseline jook, kakao ja tumedate marjade nootidega. Nagu ka Vintage portveinil, on siin veinimeistril kohustus valmistada vein vaid sama aastakäigu viinamarjadest, kuid erineb selle poolest, et see ei arene pikemalt pudelites.
Mõned portveini austajad nimetavad seda stiili Baby Vintage’iks.
Tawny nime kannab väiksemates tammevaatides kauem laagerdunud portvein. Erinevalt kirka värvitooniga Ruby-st, kaotab Tawny portvein järk-järgult oma rikkaliku punase värvuse, muutudes kuldseks – või kollakaspruuniks. Pikaajaline kokkupuude tammega annab Tawny-le sarapuupähklite, kuivatatud aprikooside, lagritsa ja vürtside kompleksse aroomi.
Erilise potentsiaaliga Tawny’del on võimalus liikuda Colheita kategooriasse. Nii nimetatakse kõige kvaliteetsemat portveini, mis laagerdub vaadis 7-40 aastat. Märgistus pudelil näitab tavaliselt veini keskmist vanust.
Valget portveini toodetakse samade tehnoloogiatega nagu Ruby ja Tawny tüüpi portveini, kuid valgetest viinamarjasortidest.
Nagu ka Ruby portveini, laagerdatakse valgeid porte suurtes tammevaatides tagamaks vähesem kokkupuude hapnikuga.
Valge portvein on erksa virsiku maitsega ning tsitruseliste ja viiruki aroomidega.
See on muide ainuke portveinistiil, millel on täiendav kategooriasisene liigitus suhkrusisalduse järgi. Valgeid portveine leiab nii kuivi, poolkuivi kui ka magusaid, kuid isegi kuiv ports sisaldab suhkrut vähemalt 40 g/l.