Vermut on põnev ja ürdine kangestatud vein, mis täna on tuttav just Martini kokteili koostisosana. 21. märtsil tähistatakse rahvusvahelist vermuti päeva – tutvume pidupäeva puhul selle joogiga lähemalt!

Kuidas vermutit valmistatakse?

Vermuti valmistamiseks kasutatakse veini, ürte ja vürtse, suhkrut (või viinamarjamahla) ning kanget alkoholi, kusjuures 75% joogist peab koosnema veinist. Vermut võib sisaldada väga laia valikut ürte ja vürtse, millest paljud on tuntud ka ravimtaimedena. Näiteks on kasutusel aniis, kaneel, piparmünt, raudrohi, naistepuna, pune, muskaatpähkel, kardemon ja paljud teised.

Algselt võeti vermuti aluseks eranditult just valged veinid, kuid veidi hiljem hakati katsetama ka punaste ja roosadega. Aluseks valitud veinile lisatakse vastavalt retseptile erinevaid ürte ja vürtse ning segu jäetakse nädalateks valmima. Valmistusprotsess lõppeb kange alkoholi lisamisega, et jõuda 15-16% alkoholisisalduseni.

Erinevad vermuti stiilid on:

• Secco, Dry või kuiv vermut – suhkru sisaldus ei ületa 4%.
• Bianco või valge – 10-15% suhkrut.
• Rosso või punane – suhkrusisaldusega üle 15%.
• Rose või roosa – 10–15% suhkrut.
• Bitter – tugev vermut, millel on rikkalik ja mõru maitse.

Kuiva vermutit tarbitakse tavaliselt puhtal kujul aperitiivina. Seda soovitame serveerida kokteili- või viskiklaasidest ning tugevalt jahutatult (8-12°C juures). Vermutid sobivad eriti hästi aperitiiviks ning suupistete kõrvale serveeritakse neid tavaliselt oliivide, soolakreekerite või pähklitega, aga hästi sobivad ka kanapeed lõhe või singiga.

Valged vermutid sobivad tarbimiseks nii kokteilides kui lahjendamata kujul. Puhtalt juues on tavaks panna joogi sisse jääd ja süüa kõrvale valgeid viinamarju, mandariine, apelsine või oliive. Kuid palju sagedamini lisatakse selle sordi vermutitele puuviljamahla (õun, apelsin, sidrun, greip), toonikut või soodat vahekorras 1:1.

Ka punaseid vermuteid nauditakse nii puhtal kujul kui kokteilides. Puhtalt serveeritakse neid jahutatult 10°C juures soolapähklite, kreekerite, singi, punaste viinamarjade või maasikatega. Kokteilides segatakse punaseid vermuteid tooniku, sooda või džinniga (vahekorras 1:2). Viimasel juhul võib kanguse vähendamiseks lisada apelsini-, greibi-, ananassi- või kirsimahla.

Mõrkjad, bitter vermutid sobivad eriti hästi digestiiviks, kuid annavad huvitava gastronoomilise koosluse ka rikkalike roogadega, mida tihtipeale serveeritakse kange alkoholiga. Näiteks grill-liha, praekala, keedukartul ja rammusad salatid.

Kust on vermut pärit?

Vermutit toodetakse tänapäeval kõikjal maailmas, kuid selle kangestatud veini algne retsept töötati välja Itaalia linnas Torinos 18. sajandil. Selle põhiliseks maitse- ja aroomikomponendiks oli tugev ürt koirohi, mille järgi on jook ka oma algse nime saanud (wermut on saksa keelest tõlgitud kui koirohi). Selle algupära tõttu ei tasu aga jooki karta! Vermut on kindlasti iga kokteilisõbra üks lemmikuid, mis peab alati baarikapis ootama!