Tutvume viinamarjasordigav – Cabernet Franc!

4. detsembril tähistatakse Cabernet Franci päeva, mis on üks peamisi punaseid sorte Prantsusmaal, kus teda on kasvatatud juba alates 17. sajandist. Cabernet Franc on üks kõige vanemaid punaseid viinamarjasorte. Ühtlasi on ta vanemaks Merlot’ile ja Cabernet Sauvignonile – nendevaheline perekondlik side tõestati 1997. aastal DNA-testide abil. California ülikooli teadlased on kindlaks teinud, et Cabernet Sauvignoni teiseks vanemaks Cabernet Franc’i kõrval on Sauvignon Blanci.

Cabernet Franci kasvualad üle maailma

Tänapäeval on maailmas umbes 54 000 hektarit Cabernet Franci viinapuid. Istutamisaladelt on liidrid Prantsusmaa, Itaalia ja USA, kuid sort on levinud ka Ungaris, Tšiilis, Argentiinas, Kanadas, Lõuna-Aafrikas ning isegi Kasahstanis ja Hiinas.

Prantsusmaalt leiab Cabernet Franci peamiselt kahest piirkonnast – Bordeaux’s ja Loire’i orus. Bordeaux’s piirkonnas on Cabernet Franc üheks osaks traditsioonilistest Bordeaux’ segudest koos Cabernet Sauvignoni ja Merlot’ga.

Loire orus kasutatakse Cabernet Franci peamiselt ühesordi veinide valmistamiseks. Peamised tootjad eri apellatsioonidest on Chinon, Bourget, Saint-Nicolas-de-Bourgueil, Saumur-Champigny ja Anjou. Kõige kuulsam neist on Chinon AOC. Chinoni veinides on röstitud punase pipra, vaarikakastme, jalapeño, vaarika ja märja kruusa aroomid. Neid eristab mõõdukas happesus ja tanniin, hapukirsside, suitsutomatite, kuivatatud pune ja paprika maitse.

Itaalia on täna Cabernet Franci kasvualade suuruselt teisel kohal. Sealsed viinamarjaistandused asuvad peamiselt riigi põhjaosas, Friulis. Siiski pole veel päris kindlaks tehtud, kui suur osa nendest viinapuudest on tõesti Cabernet Franc ja kui palju võivad olla hoopis Carménère viinapuud, millega sorti kergesti segi võib ajada.

Hoolimata asjaolust, et tänapäeval on Cabernet Franc tihedalt seotud just Prantsusmaa Bordeaux’ piirkonna ja Loire’i oruga, leiab sellest mainimisi Hispaanias, endise Baskimaa dokumentides juba 14. sajandist. Huvitav on see, et tänapäeval seda sorti Navarras peaaegu et ei kasvatata.

Kuidas Cabernet Franc Bordeaux’sse jõudis?

Ühe versiooni järgi tänu palveränduritele, kes liikusid mööda Roncesvalles’ küla läbivat kuulsat Püha Jaakobuse teed. Selle kõrvale ehitati Galiciasse, Santiago de Compostela linna klooster-haigla. Arvatakse, et just sealt võtsid Prantsusmaale naasnud palverändurid endaga kaasa Cabernet Franc istikud.

Ühel või teisel moel jõudsid Bordeaux’s ja Loire orgu järk-järgult Cabernet Franci (tuntud ka teise nime all kui Bouchet) viinamarjaistandused. Nagu paljudel teistel viinamarjasortidel, lõppes sordi kuldne ajastu 19. sajandil filokseraepideemia tõttu. Tänapäeval on aga Bordeaux’ paremkalda veinipiirkondades säilinud suurim ulatus Cabernet Franc’ viinamarjaistandusi.

Millised on Cabernet Franci aroom ja maitse?

Cabernet Franci aroomi- ja maitseprofiilid võivad olenevalt terroirist (mullast, kliimast ja viinamarjaistandustest) veidi erineda. Selle sordi püsivad, väljendunud noodid on vaarikas, mustsõstar, kannike ja grafiit, roheline pipar ja tšilli.

Cabernet Franc veinid on aromaatsed, keskmise tanniini, keskmise kuni kõrge happesusega ja mõõduka kuni kõrge alkoholisisaldusega (11,5-13,5%). See teeb temast olulise sordi Bordeaux segudesse.

Cabernet Franc on äärmiselt nauditav ka omaette ühesordiveinides. Teda eristavad õrn bukett, tugev struktuur ning kannikese, pipra ja tubaka noodid.

Millised toidud Cabernet Franciga sobivad?

Cabernet Franc oma rohtse, mõnikord ka „köögiviljalise” profiiliga on suurepärane kooslus taimetoidule, eriti nendele, mis sisaldavad tomatit ja paprikat. Lisaks sobib ta suurepäraselt juustudega. Seda saab serveerida isegi värskete kitsejuustudega, mis tavaliselt nõuavad valget veini. Ärge kartke kasutada ka malbemaid vürtse, mis toovad Cabernet Francist parima esile!

Postituse autor on meie sommeljee Zanna Ossipova. 

Palju õnne, kallid veinisõbrad! Käes on novembrikuu kolmas neljapäev, mis tähistab Beaujolais Nouveau tulekut ning uue veiniaasta algust!

Beaujolais Nouveau – milles peitub selle veini suure populaarsuse saladus?

Vastuseks: saladus on saladuste puudumine! See on lihtne ja arusaadav vein, mis pärineb rahvalt. See ei nõua kulinaarseid meistriteoseid, kuid on sellegipoolest end restoranide joogikaartides kindlalt sisse seadnud. Selle veini eluiga on lühike, kuid ometi suudab see edukalt konkureerida veinidega, millel on pikk säilituspotensiaal.

Beaujolais on piirkond Prantsusmaal, Burgundia lõunaosas. Uusaasta veini Beaujolais Nouveau’d toodetakse 55-kilomeetrisel maaribal Mâconi ja l’Arbresle’i vahel, mis kannab kontrollitud päritolunimetust “Beaujolais” või “Beaujolais Villages”. Tänapäeval toodab Beaujolais piirkond kaks korda rohkem veini kui kogu ülejäänud Burgundia.

Mille poolest on eriline Beaujolais piirkonna populaarseim Gamay viinamarjasort?

Gamay viinamarja kasvatatakse 32 riigis, kuid 2/3 maailma istandustest asub just graniidise pinnasega Beaujolais piirkonnas. Eriliste looduslike ja kliimatingimuste tõttu valmivad Beaujolais’ viinamarjad kiiremini kui naaberpiirkondades, mistõttu algab seal saagikoristus reeglina varem. Kogu saak korjatakse käsitsi, säilitades vaid terved erineva küpsusastmega marjad.

Gamay on õhukese, tumelilla, peaaegu musta kestaga viinamarjasort. Kesta järgi hakkasid prantslased seda kutsuma Gamay Noir à Jus Blanciks (tõlkes “must Gamay heleda mahlaga”). Gamay viinamarjasordist valmistatakse peamiselt punaseid ja roosasid veine. Veinid on puuviljased, milles domineerivad kirsid ja maasikad ning tunda on ka karamelli ja banaani õrnasid noote.

Mida kujutab endast Beaujolais Nouveau vein?

Beaujolais valmistamiseks pannakse terved eelpressimata kobarad kääritusmahutitesse koos süsihappegaasiga (CO2-ga). Mahutites läbivad viinamarjad kiire sisekäärimise, mis annab veinile iseloomuliku aroomi ja puuviljased maitsed, kuid minimaalsed tanniinid. Vaadilaagerduse aeg varieerub sõltuvalt veini kategooriast. Beaujolais Nouveau jaoks piisab 4 päevast, Village ja Cru nõuavad vastavalt 6 ja 10 päeva, mis annab neile tugevama tanniinsuse.

Veini headus on aja võimuses. Kui vein pudeldada liiga vara, siis see osutub maitselt ja värvuselt ilmetuks. Kui aga villimisega liiga kaua oodata, siis kaotab vein oma sära ja värskuse. Seetõttu ei tea isegi veinitootjad millise veini nad lõpuks saavad.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Beaujolais Nouveau on üks kõige vastuolulisemaid veine täis ootamatuseid ja üllatusi!

Postituse autoriks on Edrinks sommeljee Zanna Ossipova. 

Zinfandel on üks äratuntavamaid ja populaarsemaid viinamarjasorte maailmas. Zinfandeli nime all on ta eelkõige tuntud teisel pool maakera Ameerika mandril, Eesti veinisõpradele on see viinamarjasort tuttav aga Primitivona.

Zinfandeli on pikka aega peetud USA lipulaevaks, kus seda väga laialdaselt armastatakse ja austatakse. Ameeriklaste südametesse pugenud sort on saanud endale ka hellitusnime Zini.

Kust on Zinfandel pärit ja kus seda kasvatatakse?

Teadlased on leidnud Lõuna-Itaaliast, Apuulia piirkonnast pärit Primitivo ja Zinfandeli viinamarjade vahel sarnasusi DNAs. Alguses arvati, et viinamarjasordi tõid Apuuliasse Ameerika Ühendriikidest koju naasnud Itaalia immigrandid. 1990. aastatel tehtud geneetilised uuringud näitasid aga, et Zinfandel on pärit Horvaatiast, täpsemalt Dalmaatsia piirkonnast, kus seda tuntakse Crljenak Kaštelanski nime all.

Hilisemad uuringud viitavad, et Crljenak Kaštelanski jõudis Ameerika Ühendriikidesse 19. sajandil, kus ta sai tuntuks kui Zinfandel. Arenguks viljaka pinnase ja ideaalse kasvukoha leidis sort endale Californias, kus see on ka üks piirkonna peamisi toodetavaid sorte.

Vanas-Maailmas see sort rohkem tuntud itaaliakeelse nimega Primitivo. Itaalias õitseb see viinamarjasort peamiselt riigi lõunaosas Puglia piirkonnas.

Erinevaid paled ja versioonid Zinfandeli veinidest

Zinfandeli populaarsus langes 20. sajandi alguses, kui maailmas pahvatas suure hooga Cabernet Sauvignon ja Chardonnay hullus.

Zinfandeli uus tõus tuli 70ndate alguses, kui mitmed Ameerika veinitootjad vaatasid sordi kasutamise potentsiaalile värske pilguga ning hakkasid sellest valmistama peent roosat veini. Suureks rõõmuks leidsid veinisõbrad, et need roosad veinid pakuvad suurepärast konkurentsi Euroopast pärit armastatud versioonidele ning nii sai Zinfandel uue populaarsuse!

Veinietiketil on Zinfandeli roosad mõnikord tähistatud kui “Blush” (tõlkes “põsepuna”), kuid võib leida ka märgistust “White”. Rosé Zinfandel on pehmema buketiga kui punane, joogis on rohkem magusust, marjased ja vürtsikaid noote.

Sorti eelistavad kasutada ka Itaalia, Argentiina, Austraalia ja Lõuna-Aafrika tootjad. Sordi edust Ameerikas inspireerituna panid paljud Euroopa veinitootjad 70ndatel sildile uhkelt kirja Zinfandeli, kuigi kasutasid tootmises enda kohalikku Primitivot. Ameeriklastel oli aga soov kaitsta oma sordi “iseseisvust” – nii tohib tänaseks nimetada veini Zinfandeliks vaid siis, kui see on valmistatud Californias kasvatatud viinamarjadest.

Kuidas Zinfandeli veinid maitsevad?

Zinfandeli viinamarjasordil on ainulaadsed omadused, mis eristavad teda teistest viinamarjasortidest. Zinfandeli veinidel on tavaliselt nii aroomis kui maitses tunda puuviljasus, mustad kirsid, murakad, vaarikad ja mustad ploomid. Neil võib olla ka vürtsikas alatoon, milles tulevad esile kaneel, vanill ja must pipar.

Üks Zinfandeli hinnatud omadusi on selle võimekus toota kõrge alkoholisisaldusega veine. Tavaliselt on Zinfandeli veinide alkoholisisaldus suisa 14–17%, mis annab neile jõudu ja kehandit. See muudab need ideaalseks ka pikaajalisemaks säilitamiseks, et tuua aja jooksul arendades esile oma potentsiaali ja põnevat maitsekeerukust.

Zinfandeli toodetakse peamiselt Californias ning sealseid veine peetakse teatud kvaliteedistandardiks. Isegi California piirkonna siseselt on aga iga jook omal moel ainulaadne ning palju sõltub selle täpsemast tootmispiirkonnast:

• Napa org. Kohalikel veinidel on väljendunud vaarikane järelmaitse ja rikkalik marjane aroom. Arvatakse, et siin valmivad viinamarjad, millest saab kergeid Bordeaux’ stiilis jooke.
• Sonoma org. Siinsed veinid on hapukamad ja rikkalikumad. Buketis on selgelt tunda kergelt pikantse pipra noote ning mõned näited üllatavad oma kerge šokolaadise aroomiga.
• San Francisco laht. Kohalikus veinis tulevad esile vürtside ja kadaka aroomid. Maitse on sügav ja rikkalik ning ploomide hõnguga.
• Mendocino. Need veinid on väga rikkaliku värviga ning järelmaitsesse jäävad kestma kirsised noodid.

Postituse autoriks on Edrinks sommeljee Zanna Ossipova. 

Merlot’ peetakse üheks kõige sõbralikumaks viinamarjasordiks, mis kasvab edukalt ka külmadel savimuldadel, kus soojalembesed sordid hästi ei valmi ning on vastupidav viinamarjahaigustele. Korjeks saavad Merlot’ist varavalmivad, suured, õhukese koorega sini-mustad marjad, millest saab valmistada parajalt kangeid ja mitte liiga happelisi veine. Merlot viinamarjasort on tõeline kameeleon, mis olenevalt veinivalmistamise tehnoloogiast ja eelkõige kasvukoha kliimast võib jõuda pudelisse täiesti erinevate iseloomudega.

Millised on Merlot veinide maitse ja aroom?

Merlot viinamarjasordist tehtud veinide peamised iseloomujooned on punased küpsed marjad, mõõdukad tanniinid ja õrn lõpptulemus. Nende omaduste peamisteks põhjusteks on marjade keskmisest suurem suurus ning keskmine tanniinsus. Seetõttu leiab Merloti sageli just seguveinides kasutusel selleks, et tanniinsematest sortidest nagu Cabernet Sauvignon või Malbec valmistatud veine pehmendada. Noores Merlotis võib olla tunda kookospähklisust ja vaniljet. Pikaajaline laagerdumine täiendab aroomibuketti suitsuste ja tamme toonidega, aga võib tuua esile ka suitsuliha, röstsaia ja vaigu hõngu. Eriti kaua küpsenud Merlotidest võib leida ka sügavaid noote seedrist, nahast, seentest ja trühvlist. Soojemate piirkondade Merlot’ides domineerivad maitses küpsem puuviljasus ja liköörsus, jahedates piirkondades aga punased marjad, piparmünt ja eukalüpt.

Merloti kasvatuspiirkonnad

Jahedamates piirkondades valmistatud Merlot veinid on struktureeritud ja kõrgema tanniinisisaldusega. Aroomides tulevad esile tubakas, vaik ja alusmets. Võib ka mõnikord juhtuda, et jahedama kliima Merlote peetakse ekslikult Cabernet Sauvignoniks.
Sellises stiilis Merloti esindavad näiteks Prantsusmaa, Itaalia ja Tšiili. Klassikaline Merlot stiilinäide tuleb Bordeaux’st, Gironde’i paremkaldalt piirkondadest nagu Saint-Emilion, Pomerol, Fronsac.

Soojemates piirkondades valmistatud Merlot veinid on mahlakamad ja vähem väljendunud tanniinidega. Seetõttu laagerdavad mõned tootjad Merlot’ tammevaatides kuni 24 kuud, et anda veinidele rikkalikku struktuuri.Sellises stiilis Merlot’ esindavad näiteks California, Austraalia ja Argentiina. Klassikaline stiilinäide on California Merlot Napa Valleyst või Paso Robles.

Millise toidu kõrvale Merlot veini nautida?

Tänu Merloti keskmisele tanniinsusele ja vaoshoitud happesusele on ta toidussobituste osas paindlik. Näiteks sobib Merlot harmooniliselt kanalihast ja muudest kergematest lihadest valmistatud roogadega. Samuti saab Merloti sobitada ka kergelt vürtsika tumeda lihaga, näiteks praepardi või veiselihaga. Merloti ei soovitata serveerida aga kala või tumeroheliste lehtköögiviljadega (v.a juhul, kui need on keedetud või hautatud). Samuti pole heaks kaaslaseks väga vürtsikad toidud, mis tapavad Merloti aroomi.

5 huvitavat fakti Merloti kohta:

• Merlot on kasvualade suuruselt teine sort maailmas Cabernet Sauvignon järel.
• Merlot on Prantsusmaa kõige populaarsem sort, kuigi enda kuulsusega saavad tihtipeale rohkem tähelepanu Cabernet Sauvignon Bourdeaux’is ja Pinot Noir Burgundias.
• Merlo viinamarjasort on üks viiest enimlevinud sordist Itaalias.
• Merloti vanemad on Cabernet Franc (isa) ja Magdalene Noir de Charentes (ema).
• Merloti peetakse küll üheks leplikumaks viinamarjasordiks, kuid teda on keerulisem kasvatada kui näiteks Cabernet Sauvignoni.

Postituse autoriks on Edrinks sommeljee Zanna Ossipova. 

Nagu Coco Chanel ütles: “Ma joon šampanjat ainult kahel põhjusel – kui ma olen armunud ja kui ma pole armunud.”

Kuidas saaks aga olla šampanjasse mitte armunud – sellele meie vastust ei tea!

1668. aasta augustis esitles prantsuse munk Pierre Perignon avalikkusele oma värskeimat leiutist – kuldset värvi mullidega jooki, milleni ta jõudis kääritamise tulemusena. Toonasest leiutisest on saanud ka siiani kõige silmapaistvam jook veinimaailmas!

Paljude jaoks on šampanja lõbususe, rõõmsameelsuse ja aristokraatia sümboliks. Erinevalt õukondlikust minevikust on hea meel tõdeda, et tänapäeval saab iga inimene endale vähemalt pokaalikese seda luksust lubada. Alati leidub see üks pudel šampanjat, mis vastab just Sinu maitsele ja ostuvõimalusele ning toob rõõmu ja sära toreda õhtu veetmisele!

Šampanja valmistusprotsessi oleme juba varem tutvustanud. Seekord pöörame tähelepanu hoopis huvitavatele faktidele. Ehk leiad mõne toreda üllatuse! 

• Šampanjakork lendab pudelist välja kiirusega, mis ulatub kuni 100 km/h.
• Üks pudel šampanjat sisaldab umbes 250 miljonit mulli.
• Šampanjas sisaldavad mullid aitavad paremini esile tuua joogi aroomi.
• Hea šampanja säilitab enda gaasimullid väga kauaks. Üldise näitena peetakse heaks šampanjaks jooki siis, kui ta jääb ka 10-20 tunni jooksul meeldivalt gaseerituks.
• Rõhk šampanjapudelis on 5-6 atmosfääri – see on pea kolm korda kõrgem kui rõhk autorehvis. Samuti on teada, et mida suurem on pudel, seda suurem ka selles olev rõhk.
• Kui panna šampanjaklaasi rosin, vajub see lõputult alla ja hõljub tagasi üles – seda liikumist on nimetatud ka “tantsivaks rosinaks”.
• Winston Churchill jõi iga päev kell 11 šampanjat. Šampanjatootja Pol Roger töötas spetsiaalselt tema jaoks välja ainulaadse 0,6-liitrise pudeli.
• Kalleim pudel Goût des Diamants šampanjat “Taste of Diamonds”, mida kaunistasid valge kuld, Swarovski kristallid ja 19-karaadine teemant, müüdi oksjonil 1,2 miljoni dollari eest.
• Maailma suurima šampanjaklaasi täitsid 08.06.2011 Krimmi veinitootjad. Klaasi kõrgus oli poolteist meetrit ja sinna mahtus 75 pudelit šampanjat. Hiiglaslik klaas oli oma kujult sama nagu tavaline šampanjaklaas, mis oligi üheks rekordi registreerimise eelduseks.
• Laboratoorsetele uuringutele kulutatakse üle 3500kg Champagne viinamarju. Kaks korda nädalas, rangelt esmaspäeviti ja neljapäeviti, kogub 300 veinivalmistajat AOC (Appellation d’Origine Contrôlée) 600 kontrollpunktis kokku 15-20 juhuslikku viinamarjakobarat. Marju analüüsitakse laboris ja koostatakse akt, mis näitab iga küla, kasvukoha ja isegi sordi optimaalset koristusaega jooksvaks aastaks. Kuid 2000 või enamast hooaja jooksul kogutud proovist ei saa kunagi šampanjat!
• Fooliumist šampanjakorgi ümbris pärineb 19. sajandist. Algselt oli see kaitseks veinikeldrites elanud rottide ja hiirte eest, kes püüdsid end vahuveiniga ravida. Hiljem otsustasid veinitootjad jätta fooliumist šampanjakorgi ümbrise alles austusavaldusena traditsioonile.
• Šampanja kvaliteeti üle maailma kontrollib Šampanjakomitee, mis on vahuveinisektori kutsealade ühendus ning sealjuures ka üks esimesi vahuveinisektoris loodud erialaühendusi. See hõlmab kõiki, kes on tootmisprotsessiga seotud: üle 15 000 viinamarjakasvataja ja ühistu ning üle 300 erineva ettevõtte. Alates 1941. aastast on ta kaitsnud viinamarjakasvatajate ja Champagne veinimajade ühiseid huve ning aidanud kaasa kogu šampanjasektori ja nimetuse harmoonilisele arendamisele ja maine edendamisele.

Postituse autoriks on Edrinks sommeljee Zanna Ossipova. 

Pinotage on võrreldes teiste tuntumate viinamarjasortidega võrdlemisi noor. 1925. aastal otsustas Stellenboschi ülikooli viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise professor Abraham Isaac Perold läbi viia eksperimendi ristates Pinot Noiri ja Cinsaulti. Ristamise eesmärk oli saada klassikalise Pinot Noiri maitsega aga Cinsault sordi kasvatamise efektiivsusega viinamarju. Loodus aga tegi geneetikutega julma nalja: ristamise tulemusel saadud Pinotage on peaaegu, et täpne vastand õhukesele, kahvatule ja elegantsele Pinot Noirile. Vaatamata sellele, et Pinotage on suure saagikusega on ta kasvatamiseks siiski ka väga kapriisne, mis raskendab oluliselt kvaliteetse veini tootmist.

Pinotage võidukäik tänu Beyers Truterile

Pinotagest valmistatud esimene kommertsvein ilmus alles 1961. aastal – täpsemalt oli tegu Lanzeraci veinimaja 1959. aastakäigu veiniga. Alles pärast seda hakkas sort tasapisi populaarsust koguma.Abraham Isaac Peroldil on ainulaadne uhkus olla Pinotage looja. Veinitootja Beyers Truter on aga pälvinud põneva tiitli, millele ükski teine veinitootja maailmas ei saa pretendeerida – Pinotage’i prints. Tiitli taga on Truteri pikaajaline töö Pinotage viinamarjasordiga ning südamesoov valmistada sordist ka hinnatud kvaliteetveine. Pühendumise tulemusena võitis just tema Pinotage 1991. aastal International Wine and Spirits Competition konkursil parima punase veini tiitli.

“I knew Pinotage could make great wine. It began to consume me”

– Beyers Truter

Peale uhket tiitlit rahvusvaheliselt konkursilt, hakkas maailma veinikogukond sorti tõsisemalt võtma. 1995. aastal loodi isegi Pinotage Association, mille eesmärk on ühendada sordi tootjaid ja selle mainet tugevdada. Lisaks korraldab ühendus iga-aastaseid võistlusi nagu Absa Top 10 Pinotage, Perold Absa Cape Blend ja Pinotage Rosé, mis on avatud Pinotage’i tootjatele üle maailma.

Lõuna-Aafrikas kasutatakse Pinotage väga erinevat tüüpi veinide jaoks. See sobib hästi täidlaste roséde, Méthode Cap Classique vahuveinide ja isegi portveini stiilis kangendatud veinide valmistamiseks.Lõuna-Aafrikas leiutati 2000. aastate alguses endiselt väga populaarne Pinotage’i “kohvi” stiil. Ütleme kohe ära, et ei, selle veini valmistamisel ei kasutata kohviube – kõik on seotud tamme oskusliku kasutamisega! Soovitud tulemus saadakse enamasti mitte vaatidega, vaid tugevalt röstitud tammelaastude või pulkade lisamisega, mis annavad veinile erksad kohvi, kakao ja šokolaadi aroomid.

Pinotage maitseelamused ja toidukooslused

Pinotage viinamarjasort on loomulikult kõrge suhkrusisaldusega, mistõttu on enamik temast valmistatud veine ka kõrge alkoholisisaldusega. Neid iseloomustavad ka võimas struktuur ja tugevad tanniinid. Aroom toob esile mustika, muraka, ploomide ja viigimarjade noodid, tammes laagerdumine aga lisab vürtse ning naha ja suitsu nüansse.

• Pinotagest punaveinid sobivad tänu oma suitsustele nootidele hästi igat tüüpi suitsu- ja grilllihaga. Lõuna-Aafriklased ei saa elada ilma oma traditsioonilise grillita, kus Pinotage voolab kaaslaseks ojadena!
• Roosa ja heledam punane versioon sobivad suurepäraselt tuunikalaga.
• Porto stiilis Pinotage saab serveerida šokolaadiga magustoitude või laagerdunud juustudega.

Valdepeñas DO – veinipiirkond kuumas Hispaania südames

Valdepeñas on veinipiirkond Kesk-Hispaanias Castilla-La Mancha lõunaosas. Valdepeñas’ piirkond on oma nime saanud samanimelise iidse linna järgi, mis asub päikesepaistelises jõeorus täis kiviseid moodustisi – seepärast sai see nimeks “Val de peñas” (tõlkes “Kaljude org”).

Piirkonna kliima on poolkuiv ja tugevalt kontinentaalne, kuid lubjakivised mullad aitavad säilitada head niiskust. See on nendes kuumades ja kuivades tingimustes, kus 2500 tundi kõrvetavat päikesepaistet aastas on tavaline,  veinivalmistamiseks lausa hädavajalik. Leevendust annab ka viinamarjaistanduste kõrgus merepinnast (ca 700 meetrit).

Valdepeñase piirkonnas domineerivad peamiselt punased veinid. Kõige tuntum sort Tempranillo on saanud populaarseks just enda paindlikkuse poolest valmistada nii noori ja kergesti joodavaid veine kui tõsisemaid vaadis küpsenud veine.

Viña Albali – Solís perekonna kummardus Hispaania veiniarmastusele

Félix Solís Avantis on üks juhtivaid tootjaid rahvusvahelises veinimaailmas. Ettevõte kuulub kolmanda põlvkonna Solíse vendadele, kes ühendavad pikaajalisi perekonna traditsioone ja veinitootmise moderniseerimist. Perekonna Valdepeñases asuvast tehasest on saanud üks suurimaid ja uuenduslikumaid veinivalmistusrajatisi maailmas.

Viña Albali veinid on inspireeritud La Mancha selgest tähistaevast ning saanud selle järgi ka enda nime Veevalaja eredaima tähe Albali järgi. Félix Solís soovis luua veini, mis peegeldaks Hispaania inimeste elujaatavat ja naudinguid armastavat vaimu.

Tutvustame neid veine lähemalt!  

Viimaste aastate tõusev uudistrend veinimaailmas on Orange Wine. Klassikaline Orange-tüüpi veinide tootmise tehnoloogia pärineb Kaukaasiast, tänapäeva Gruusia territooriumilt, kus seda on kasutatud juba 8000 aastat. Mõiste “orange wine” jõudis veinisõnastikku aga oluliselt hiljem – seda alles 2004. aastal, kui Briti importija David Harvey selle kasutusele võttis. Tänapäeval võib julgelt öelda, et Orange veini näol on tegemist eraldi kategooriasse kuuluvate veinidega.

Orange veini valmistamine

Teadupoolest oranže viinamarjaliike eraldi ei eksisteeri. Orange veinid on valmistatud valgetest viinamarjasortidest, kuid tänu spetsiaalsele tehnoloogiale on neil oranžikas-merevaigukollane värvus. Tootmistehnoloogia sarnaneb rohkem punaste kui valgete veinide valmistamisega, kus viinamarjamahla fermenteeritakse koos kestade ja viljalihaga. Mida pikem on mahla kokkupuuteperiood kestadega, seda küllastunum on veini värv ja maitse. Tavapärane kontaktperiood kestab paarist päevast mõne kuuni, kuid on ka eksperimenteerimisaltimaid veinimeistreid, kes hoiavad veini kestadel lausa mitu aastat.

Tänu viinamarjade kestades, seemnetes ja vartes sisalduvatele ainetele omandab vein talle iseloomuliku oranži värvi ja tanniinid. Orange veini kääritamine ja laagerdamine toimub tavaliselt amforates või Gruusia qvevris, mis on stabiilse temperatuuri säilitamiseks maasse maetud. Gruusia kuuma kliima puhul on stabiilselt jaheda keskkonna tagamine luksus – just seetõttu maetigi qvevri võimalikult sügavale mulda.

Erinevalt Euroopast, kus Orange veini tootmise puhul eksperimenteeritakse laiema sortide valikuga, kasutavad grusiinid peamiselt vaid oma kohalikku Rkatsiteli viinamarjasorti. Teistest veiniriikidest on Orange veini poolest kuulsust kogunud Itaalia ja Sloveenia. Sloveenias on valgete veinide kestadel laagerdamist praktiseeritud juba pikka aega, kuid laiemat populaarsust on see kogunud alles viimastel aastatel. Entusiastlikud Orange veinimeistrid on esindatud ka Prantsusmaal, Austrias, Horvaatias, Lõuna-Aafrikas, USA-s ja Austraalias.

Millised on Orange veini maitseelamused?

Kui proovite Orange veini esmakordselt, olge valmis põnevaks üllatuseks! Orange vein on hämmastav kombinatsioon magusast aroomist ja kuivast maitsest koos tugevate tanniinidega. Veini aroomist leiab värvika paleti meest ja heledatest puuviljadest kuni kuuse- ja kadakamarja nootide ning kuivatatud puuviljadeni. Orange veini serveerimiseks sobivad hästi just laiemad, Burgundia-Montracheti tüüpi veinipokaalid. Need paljastavad paremini rikkaliku aroomipaleti ja pehmendavad tanniinsust.

Huvitavad faktid:

• Esimesena tõi Orange veini turule Itaalia veinivalmistaja, Josko Gravner 1997. aastal.
• Sloveenia edestab Orange veini tootmises kogu ülejäänud Euroopat. Sealne populaarsus on nii kõrge, et pea iga veinitehase arsenalis on ühel või mitmel Orange veinil oma koht.
• Paljud tootjad Euroopas teevad seda veini peamiselt Pinot Gris’ist. Küll aga katsetatakse ka sõltuvalt veinimeistrist nii kohalike kui ka rahvusvaheliste valgete sortidega.
• Euroopa jõudis Orange veinide juurde kiiremini, alates 2000. aastate algusest. Võrdluseks on Ameerika Ühendriikides see trend alles hoogu üles saamas.
• Orange veinide seast leiab ka vahuveine.

Pinot Noir on viinamarjasort, mis peegeldab eriti hästi tuntud mõtet “ainus kindel asi maailmas on see, et miski pole kindel”. Pinot Noir viinamarjasort on muljetavaldav ja salapärane. Temast tehtud veinide iga aastakäik samalt terroirit või iga lonks samast klaasist võivad olla justkui täiesti uued veinid.Veinivalmistaja jaoks riskantsemat sorti Pinot Noirist on raske leida, kuid lõpptulemus on õnnestumise korral suurepärane – pole täiuslikumaid veine Pinot Noirist! Teda nimetatakse kapriisseks, keeruliseks, peeneks, muutlikuks ja isepäiseks. Pinot Noir on niivõrd laia potentsiaaliga ja vastuvõtlik sort, et olenevalt terrorist ja veinimeistri käekirjast saab jõuda täiesti eriloomuliste veinideni.

Pinot Noiri valmistamise stiilid ja erinevad näod

Pimedegustatsioonidel tuntakse Pinot Noiri tavaliselt ära juba välimuse järgi: mõnest teisest punaveinist kahvatum, vähemküllastunud värvus on tingitud Pinot Noiri marjade õhukesest kestast. Just seetõttu eelistab Pinot Noir kasvukohana jahedamat kliimat ning on vastuvõtlikum erinevatele viinapuuhaigustele.

Kui rääkida sordist valmivate veinide stiilidest, siis võib esimesena lüüa lahku noored ja kauem laagerdunud veinid.

• Noores Pinot Noiris on tunda peamiselt punaste marjade noote nagu kirsid, maasikad ja vaarikad.
• Kauem vaadis laagerdunud jook omandab küpsema aroomi, milles võib lisanootidena tunda sügisese metsa ja märja maa lõhna. Järelmaitses ilmuvad taas õied ja marjad – seekord mustsõstar, ploom, kannikesed.

Soojemates kasvukohtades omandab Pinot Noirist vein lisaks moosise, kergelt kuivatatud maitse ja muutub magusamaks.

Sellest kangekaelsest viinamarjasordist saadud veinide maitset on aga võimatu ühtselt kirjeldada: iga piirkond, iga viinapuu ja iga aasta kasvatab ainulaadse Pinot Noiri oma nüansside ja aktsentidega.

Kuigi Pinot Noir on üks kümnest levinuimast tumedast viinamarjasordist maailmas, jääb see viinamarjaistanduste pindalalt Cabernet Sauvignonile ja Merlotile kõvasti alla. Seda selgitab hästi kuulsa veinimeistri, “California veinivalmistamise isa” André Tchelistcheff ütlus, kus ta viitab Pinot Noiri kapriissele iseloomule: “Jumal lõi Cabernet Sauvignon, Pinot Noiri aga kurat.”

Pinot Noir kannab populaarse sordina eri riikides mitmeid nimesid: Prantsusmaal ja uues maailmas peamiselt Pinot Noir, Itaalias Pinot Nero, Saksamaal Spätburgunder

Pinot Noir oma sünnikodus Prantsusmaal

Prantsusmaad, nimelt Burgundiat, peetakse Pinot Noiri sünnikohaks, kus sellest sordist toodetakse endiselt maailma parimaid veine. Arvatakse, et Pinot Noir on ka üks maailma vanimaid viinamarjasorte – hinnangute kohaselt suisa 1000 aastat vanem kui näiteks Cabernet Sauvignon.

Burgundias omandavad Pinot Noirist veinid väga kompleksseid ning isegi pisut kapriisseid maitseid. Sõltuvalt veinimeistri stiilist ja kitsamast kasvupiirkonnast võib leida nii “lillelist” (rooside ja puuviljade aroomidega) kui ka “maalähedast” (aia ja värske heina lõhnadega) Pinot Noiri.

“Klassika on alati moes” on Burgundia veinide puhul 100% paikapidav väide. Burgundia veinid Pinot Noirist olid, on ja jäävad ka edaspidi eeskujuks, mille poole veinimeistrid Pinot Noiri käsitledes püüdlevad.

Pinot Noir on koos Chardonnay ja Pinot Meunier’ga üks kolmest põhisordist, mida on lubatud kasutada Champagne valmistamisel. Pinot Noir annab šampanjale segudes juurde tugevust ja rikkalikku kehandit. Eraldi väärivad mainimist ka Blanc de Noirs ehk vaid 100% Pinot Noir viinamarjast valmivad šampanjad.

Pinot Noir teised tuntumad kasvupiirkonnad

Saksamaa on Pinot Noir kasvatamise pindalalt lausa kolmas riik maailmas, seda Prantsusmaa ja USA järel. Küll aga peab seda viinamarjasorti sealt otsima hoopiski teise nime alt – Spätburgunder. Saksamaalt tulevate sellesordi veinide kargem iseloom avaldub üllatavalt kerges ja õhulises maitsebuketis. Kindlasti leiab veinisõber Saksamaalt aga ka Burgundia superstaaridele kandadele astuvaid rikkalikke Pinot Noir pärleid!

Ameerika Ühendriikides on Pinot Noiri tootmises suurima edu saavutanud Oregon. Kohalikud veinid on kohanenud ameeriklaste avatud iseloomuga, kuid säilitanud prantsuse väljapeetud maneeri. Pinot Noirist valmivad siin rikkalikud, mahlased ja täidlase maitsega punaveinid.

Huvitav Pinot noir saadakse Uus-Meremaal peamiselt just Lõunasaarel – Marlborough’s, Nelsonis ja Otagos. Nendes piirkondades on piisavalt jahe, et sort tunneks end mugavalt, kuid samas piisavalt kuum, et see korralikult valmiks. Sellistes tingimustes suudab sort meeldivalt küpsedes saavutada marjasuse ja kerge vürtsikuse, kuid samas säilitada kõik sordi juures hinnatud klassikalised omadused nagu hea happesus, mineraalsus ning metsaaroomid.

Lõuna-Aafrikas viiakse Pinot Noiri veinid üldiselt küpsema ja täidlasema stiilini, kus tulevad esile ka moosised ning hoidiseid esindavad maitsenüansid.

Tšiilis valmistatavad Pinot Noir veinid on oma olemuselt eksootilisemad, kus maitse- ja aroomipaleti seast võib leida ka mentooli, šokolaadi ja vürtse.