Õlu on eestlastele tuttav jook ning kodumaised pruulikodasid samuti omajagu. Kuidas õlle valmistamine aga ikkagi käib? Kuidas see erineb õllestiilide lõikes? Saame neile küsimustele vastused.
Laias laastus võib õlled jagada kaheks: Ale ja Lager tüüpi õlledeks. Olenemata sellest, mis tüüpi õllega tegemist on, jääb õlle valmistamisretsept samaks: vesi, humalad, linnased ja pärm.
Enamasti kasutatakse õlle valmistamisel tärkliserikast otra või nisu, mis lastakse osaliselt idaneda ja segatakse seejärel veega, luues omamoodi teraviljapudru, millesse õlletootjad lisavad õllepärmi. Pärm sööb suhkrut, mille järel tekivad alkohol ja CO2.
Humal, mida õlle valmistamisel kasutatakse on kõrge ronitaim, koonusekujuliste õitega, mis lisatakse keetmisprotsessis või käärimisel. Humal sisaldab happeid ja õlisid, mis annavad õllele mõrkja maitse ja tasakaalu. Humalale iseloomulikud maitsed ulatuvad mõrkjast, lillelise, puuviljase ja tsitruseliseni.
Millised on peamised kääritusmeetodid?
Õllel on kaks peamist kääritusmeetodit, mille alusel neid jaotatakse – pinnakääritus ehk Ale ja põhjakääritus ehk Laager. Nende kahe õlle erinevus tulenebki sellest, kuidas õlut on kääritatud ning kääritusmeetodist sõltub ka õlle pehmus ja maitse.
Ale ehk pinnakääritus on vanim viis õlle tootmiseks.
Pinnakääritusel tõuseb käärimise lõpus pärm vahuna pinnale. Aroom ja maitse sel meetodil valmistatud õllel on meeldivalt puuviljane ja kompleksne. Pinnakääritusega on valmistatud näiteks ale, stout, porter, nisuõlu, lambic, trappist.
- ALE – Valmistatakse peamiselt Briti saartel, Iirimaal ja Belgias. On tuntud oma puuviljase, jõulise ja keeruka maitse poolest. Maitsed ulatuvad puuviljasest ja vürtsikast kuni intensiivse mõrkjuseni. Ale õllesid on ka erinevaid ning neil on tavaliselt ees liide, mis kirjeldab õlle välimust nagu blonde ale, brown ale, amber ale, golden ale, pale ale ja nõnda edasi.
Veuve Fourny & Fils Champagne on juba 1856. aastast väikese pereettevõttena tegutsev šampanjamaja. Vennad Charles-Henry ja Emmanuel Fourny valdustes on ligi üheksa hektarit viinamarjaistandusi, millel nad kasvatavad väärikalt ise kogu maja poolt kasutusse minevad viinamarjad.
Veuve Fourny asub Côte des Blancsi linnas Vertuses, mis annab neile haruldase võimaluse kasvatada nii Pinot Noir kui ka Chardonnay viinamarjasorte. Spetsialiseerunud on nad aga just Chardonnay viinamarjasordi kasvatamisele, mille tulemusena on ligi 80% nende toodetud champagnedest “Blanc de Blancs” ehk 100% Chardonnay viinamarjasordist.
Chardonnay viinamarjasort on üks maailma populaarsemaid – üks tõeliselt rahvusvaheline viinamari, mida kasvatatakse kõikjal maailmas. Sordist valmivad veinid ja stiilid on piirkonniti ja tootjate lõikes aga väga erinevad. Nagu ikka, siis mõjutavad piirkond, viinamarjade kasvukoht ja veinivirde töötlemise metoodika pärast pressimist oluliselt veini lõppilmet.
Palju aastaid aeti Chardonnay’d segamini Pinot Blanciga, kuna sordid näevad viinapuuaedades väga sarnased välja. Sordi päritolu on olnud pikka aega arutelu all, kuid hiljutised geneetilised testid on näidanud, et Chardonnay on seotud Pinot Noir’ga – täpsemalt on Chardonnay tekkinud Pinot Noir ja Gouais Blanc juhusliku ristumise tulemusena.
Milliseid veine Chardonnay viinamarjasordist valmistatakse?
Chardonnay viinamarjasort on enda valmistamisvõimalustes väga paindlik ja mitmekülgne. Chardonnay viinamarjadest on võimalik toota nii kuivi kui magusaid, rahulikke veine kui ka esmaklassilisi vahuveine. Mõnel juhul võib veinis tunda värskeid rohelisi õunu ja karget mineraalsust. Kui aga lisada veini valmistusprotsessi juurde ka tammevaadi kasutust, tulevad esile näiteks röstitud vanilje ja karamellised maitset.
Seega võivad Chardonnayst valmistatud veinid olla äärmiselt erinevad ning siit leiab sobiva kaaslase endale iga veinisõber. Chardonnay’st vein võib olla kerge ja kõrge happega või siis hoopis võimas ja kreemise tekstuuriga. Maitsenüansid ulatuvad rohelisest õunast, tsitruselistest ja märjast kivist kuni troopiliste puuviljade, lillede, viigimarjade, sarapuupähklite, vanilje, või, mee ja tammeni.
Milliste toitudega Chardonnay’st veine sobitada?
Nagu juba eelpool kirjeldatud, saab Chardonnay’st valmistada väga mitmekülgseid veine.
8 põnevat fakti, mida Chardonnay viinamarjasordi kohta teada:
- Chablis nime all tuntud valge vein on alati valmistatud Chardonnay viinamarjast.
- Chardonnay viinamarjasort on üks vaid seitsmest lubatud sordist, mida kasutatakse Champagne valmistamisel.Vaid 100% Chardonnayst valmistatud Champagnesid nimetatakse Blanc de Blanc.
- Chardonnay on oma nime saanud Burgundia Mâconi piirkonnas asuva Chardonnay küla järgi.
- Kui teile meeldib tammine Chardonnay ja soovite proovida midagi uut, otsige riiulitelt Pouilly-Fuissé veine.
- Chardonnay kasvatamise lihtsus ja laialdane maitseprofiil on viinud paljude kohalike viinamarjasortide hävimiseni.
- Chardonnay on üks enim istutatud valgeid viinamarjasorte maailmas.
- Olgugi, et Burgundia piirkond Prantsusmaalt on eriti tuntud enda Pinot Noir’i poolest ning piirkonna nimigi tähistab punast värvi, toodetakse seal rohkem just Chardonnay’d.
- Apartheidi piirangute ajal jõudis suur osa Lõuna-Aafrikas praegu kasvavatest Chardonnay viinapuudest riiki 1970. aastatel salakaubana.
Pinot Grigio viinamarjasort, teise nimega Pinot Gris, on Pinot Noiri roosakas-halli kestaga mutatsioon. Sõnad “Grigio” ja “Gris” tähendavad sama – halli. Oma nime ongi viinamari saanud just oma kesta värvuse järgi, mis varieerub sinakashallist kuni roosakaspruunini.
Pinot Grigio viinamarjasort on enamasti tuntud oma maitsvate, kergete ja särtsakate valgete veinide poolest. Olenevalt veinivalmistamise meetodist ja koristusajast võib see aga varieeruda kergest ja mahlakast kuni täidlase ja õliseni. Lisaks valmistatakse sellest sordist ka rosé ja orange veine ning mainimata ei saa jätta ka hiliskorjest valmistatud magusaid veine.
Pinot Grigio ja Pinot Gris on selle viinamarjasordi kaks nime, mida kasutatakse eri piirkondades ning viitavad ka erinevale maitseelamusele:
Kust on Pinot Grigio viinamarjasort pärit?
Pinot Gris viinamarjasorti on kasvatatud alates keskajast, kui see jõudis üle Alpide Šveitsist Ida-Prantsusmaale. Sajandeid kasvatati seda ka Burgundias, kuid aja jooksul on see seal teiste viinamarjasortide võidukäiguga asendunud.
Läbi Šveitsi rändas sort ka Itaaliasse, kus sellest sai Pinot Grigio ja saavutas tohutu populaarsuse.
Millised on Pinot Grigio peamised kasvualad?
Pinot Grigio viinamarjasort on ülemaailmselt populaarne, kuid see viinamari eelistab üldiselt jahedamat kliimat ja mäenõlvu. Nagu ka juba eelpool mainitud, siis nii temperatuur kui ka laagerdumisstiil mõjutavad otseselt valminud veini iseloomu, aroomi ja happesust.
Kõige suurem Pinot Grigio kasvataja on Itaalia, kuid endiselt on sort üsna populaarne ka Prantsusmaal ja Saksamaal, viimases tuntakse sorti Grauburgunderi nime all. Tugevalt kasvatab Pinot Grigio ka populaarsust Austraalias, USA’s ja Uus-Meremaal.
Millised on Pinot Grigio aroom ja maitse?
Prantsusmaalt, Alsacest pärit Pinot Gris veinid on pigem jõulised ja neis tuleb esile ka lillelisi noote nagu kuslapuu ja apelsiniõied. Samas on veinides tunda ka küpseid luuvilju, mangot ja melonit. Alsace’is toodetud veinide jõulisema ja ümarama maitse ja tekstuuri iseloomustamiseks kasutatakse sageli väljendit õline.
Peamiselt Itaaliast pärit Pinot Grigio stiilis valmistatud vein on samuti puuviljane, kuid veini maitsed ja aroom on delikaatsemad. Pinot Grigios tuleb pigem esile valgete pirnide ja tsitruste aroome ja maitse pakub särtsakat happesust.
Milliste toitudega Pinot Grigio veine sobitada?
Pinot Grigio sobib eriti hästi roogadega, mis sisaldavad puuviljaseid või tsitruselisi elemente nagu sidrun. Pinot Grigiost veinid sobivad imeliselt värskete köögiviljade, valge linnuliha, ceviche ja mereandidega. Juustudest sobivad hästi Pinot Grigio kõrvale serveerimiseks näiteks Gruyère, Muenster ja Grana Padano.
5 toredat fakti Pinot Grigio viinamarjasordi kohta:
- Maailma suurim Pinot Grigio tootmine toimub Venetos, Itaalias.
- Nagu Riesling, Gewürztraminer ja Moscatel, on ka Pinot Gris Alsace’is “noobli viinamarja” staatuses.
- Pinot Grigiost toodetakse nii valgeid, roosaid kui ka Orange veine.
- Pinot Grigio maitse sõltub suuresti piirkonnast, kus seda kasvatatakse ning võib anda väga erineva iseloomuga lõpptulemusi.
- Pinot Grigio arvatakse olevat Pinot Noiri mutatsioon. Samast perekonnast on pärit veel Pinot Blanc.
Tutvu Pinot Grigio veinidega Edrinksi valikust:
Malbec viinamarjasort on Argentiina kõige tuntum punane sort, kuid selle algne päritolu on Edela-Prantsusmaalt. Seal tuntakse seda sorti ka Auxerrois ja Côt nime all. Malbec on paksu kestaga viinamari, mis on looduslik ristand Prunelard ja Magdeleine des Charentes sordi vahel.
Millised on Malbec viinamarjasordi aroom ja maitse?
Malbec viinamarjasordist valmistatud veinid on ümarate ja pehmete tanniinidega ja lopsakalt puuviljased. Esile tulevad tumedad kirsid, ploomid, põldmarjad ning vürtsikad noodid nii aroomis kui maitses. Kui veini on laagerdatud ka tammevaadis, lisanduvad meeldivad piimašokolaadi, kohvi või vanilli nüansid.
Millised toidud sobivad Malbec viinamarjasordist veinidega?
Malbec on suurepärane vein nii ilma toiduta iseseisvalt nautimiseks, kui ka väga toidusõbralik ja paindlik. Veini rikkalik iseloom koos marjaste nootidega muudab selle suurepäraseks suviste grillide ja piknikute kaaslaseks.
Veinid, mis on valmistatud Malbec viinamarjast on üldiselt pigem täidlased ning seetõttu võib seda kombineerida ka jõulisemate toitude juurde. Samas ei ole Malbec’ist valmistatud veinid kuigi agressiivsete tanniinidega ja järelmaitse on lühike. Tänu Malbeci pehmusele ja marjasusele sobib see ideaalselt ka piprasemate ja suitsusemate toitude juurde.
Malbec viinamarjasort on suurepärane kaaslane tumedale linnulihale, röstitud sealihale, lamba- ja mõne vähem rasvase loomaliha tükile. Malbeci lopsakas marjasus ja puuviljasus sobib imeliselt kõiksuguste grillimiste, praadimiste ja suitsutamistega.
Malbec on ka väga juustusõbralik vein – üks vähestest punastest veinidest, mis sobib ka sinihallitusjuustu ja muude pikantsete juustudega nagu Gorgonzola.
Taimsetest valikutest sobivad Malbeciga suurepäraselt näiteks röstitud köögiviljad, roheline ja punane paprika, kartul, rukola, lehtkapsas ja seened.
Siin on veel mõned toredad faktid Malbec viinamarjasordi kohta:
- Malbec viinamarjasort ei saavutanud suurt kuulsust enne, kui see viidi Argentinasse, Mendozasse. Seal istutas sordi esmakordselt 1868. aastal nostalgiline Prantsuse botaanik, kes lootis parandada piirkonnas toodetava veini kvaliteeti. Tänaseks on Malbec Argentiina kõige olulisem viinamarjasort.
- Malbec viinamarjasort armastab päikest. Päike aitab Malbecil läbi paksu kesta küpseda, millel on kõrge pigmendi sisaldus ning annab veinile sügava tooni.
- Malbeci’ ist valmistatud veinile on iseloomulik läbipaistmatu lillakas värv ja roosakas äär.
- Malbec on ka suurepärane kaaslane seguveinides. Malbec’il on oluline roll Bordeaux’s segudes, kuid kuna Malbec ei talu heitlikku ilma ja kahjureid, ei tõusnud ta kunagi Prantsusmaa tippsordiks.
- Malbec vajab vähem tammevaadilaagerdust, kui tihtipeale arvatakse. Malbec on meeldivalt mahlane ja pehme ning sageli ei vajagi tammevaadi laagerdusega sekkumist.
Meil on ülimalt hea meel tutvustada uusimaid veine meie riiulitel Leone de Castris veinimõisast Itaaliast! Leone de Castrise perekond valmistanud veine juba üle kolme sajandi Salice Salentinos, mis on väike küla Puglia piirkonnas. Perekonna jaoks on see võimalus enda edasi selle imelise piirkonna eripära ja võimalusi.
VEINID
Leone de Castris on juba sajandeid tootnud ainult Puglias. See võib olla tootjate jaoks piirang, kuid Leone de Castrise näeb seda enda jaoks võimalusena tuua esile selle piirkonna eripärasid ja iseloomu. Leone de Castris keskmine toodang on 2 miljonit pudelit aastas.
Põhifookus on kohalikel traditsioonilistel viinamarjasortidel nagu Negroamaro, Malvasia Nera, Verdeca, Moscato, Aleatico ja Primitivo. Aastate jooksul on lisaks istutatud ka rahvusvahelisi tuntud sorte nagu Chardonnay ja Sauvignon Blanc.
Veinimõisa toodang on väga rikkalik, kust leiab nii punaseid, valgeid kui ka roosasid kõrgekvaliteedilisi DOC veine. DOC piirkondadest on esindatud näiteks Salice Salentino, Locorotondo, Copertino ja Primitivo di Manduria. Huvitavad näiteid leiab ka IGT Salento ja Puglia märgise all roosade ja valgete vahuveinidena.
Koos Piero ja Lisetta Leone de Castrisega sai villimine alguse 1925. aastal.
Kogu veinivalikut on korduvalt pärjatud mainekate tunnustustega ja nende veinid on esindatud nii Euroopa turgudel kui ka USA-s, Kanadas, Brasiilias, Austraalias, Singapuris, Jaapanis, Hongkongis jne.
Vermut on põnev ja ürdine kangestatud vein, mis täna on tuttav just Martini kokteili koostisosana. 21. märtsil tähistatakse rahvusvahelist vermuti päeva – tutvume pidupäeva puhul selle joogiga lähemalt!
Kuidas vermutit valmistatakse?
Vermuti valmistamiseks kasutatakse veini, ürte ja vürtse, suhkrut (või viinamarjamahla) ning kanget alkoholi, kusjuures 75% joogist peab koosnema veinist. Vermut võib sisaldada väga laia valikut ürte ja vürtse, millest paljud on tuntud ka ravimtaimedena. Näiteks on kasutusel aniis, kaneel, piparmünt, raudrohi, naistepuna, pune, muskaatpähkel, kardemon ja paljud teised.
Algselt võeti vermuti aluseks eranditult just valged veinid, kuid veidi hiljem hakati katsetama ka punaste ja roosadega. Aluseks valitud veinile lisatakse vastavalt retseptile erinevaid ürte ja vürtse ning segu jäetakse nädalateks valmima. Valmistusprotsess lõppeb kange alkoholi lisamisega, et jõuda 15-16% alkoholisisalduseni.
Erinevad vermuti stiilid on:
- Secco, Dry või kuiv vermut – suhkru sisaldus ei ületa 4%.
- Bianco või valge – 10-15% suhkrut.
- Rosso või punane – suhkrusisaldusega üle 15%.
- Rose või roosa – 10–15% suhkrut.
- Bitter – tugev vermut, millel on rikkalik ja mõru maitse.
Kuiva vermutit tarbitakse tavaliselt puhtal kujul aperitiivina. Seda soovitame serveerida kokteili- või viskiklaasidest ning tugevalt jahutatult (8-12°C juures). Vermutid sobivad eriti hästi aperitiiviks ning suupistete kõrvale serveeritakse neid tavaliselt oliivide, soolakreekerite või pähklitega, aga hästi sobivad ka kanapeed lõhe või singiga.
Valged vermutid sobivad tarbimiseks nii kokteilides kui lahjendamata kujul. Puhtalt juues on tavaks panna joogi sisse jääd ja süüa kõrvale valgeid viinamarju, mandariine, apelsine või oliive. Kuid palju sagedamini lisatakse selle sordi vermutitele puuviljamahla (õun, apelsin, sidrun, greip), toonikut või soodat vahekorras 1:1.
Ka punaseid vermuteid nauditakse nii puhtal kujul kui kokteilides. Puhtalt serveeritakse neid jahutatult 10°C juures soolapähklite, kreekerite, singi, punaste viinamarjade või maasikatega. Kokteilides segatakse punaseid vermuteid tooniku, sooda või džinniga (vahekorras 1:2). Viimasel juhul võib kanguse vähendamiseks lisada apelsini-, greibi-, ananassi- või kirsimahla.
Mõrkjad, bitter vermutid sobivad eriti hästi digestiiviks, kuid annavad huvitava gastronoomilise koosluse ka rikkalike roogadega, mida tihtipeale serveeritakse kange alkoholiga. Näiteks grill-liha, praekala, keedukartul ja rammusad salatid.
Kust on vermut pärit?
Vermutit toodetakse tänapäeval kõikjal maailmas, kuid selle kangestatud veini algne retsept töötati välja Itaalia linnas Torinos 18. sajandil. Selle põhiliseks maitse- ja aroomikomponendiks oli tugev ürt koirohi, mille järgi on jook ka oma algse nime saanud (wermut on saksa keelest tõlgitud kui koirohi). Selle algupära tõttu ei tasu aga jooki karta! Vermut on kindlasti iga kokteilisõbra üks lemmikuid, mis peab alati baarikapis ootama!
Riesling viinamarjasort on tuntud kui üks kõige aristokraatlikumaid ja mitmekülgsemaid. Parimad veinid on ühtaegu kosutavad ja ülevad, aromaatsed ja karmid. Sordi kodumaal, Saksamaal, nimetatakse Rieslingut suisa veinide kuningaks!
Rieslingu aupaklikkusest annab aimu, et just sellest viinamarjasordist oli valmistatud vanim vein, mida kaasaegsed veiniarmastajad on julgenud lahti korkida ja maitsta. Täpsemalt avastati 1960. aastatel Londonis hoiul olnud Riesling viinamarjasordist vein, mis pärines 1540. aasta saagist. Tollasest pärit degusteerimise märkmed näitavad, et maitsjate hinnangul oli vein jätkuvalt suurepärases vormis.
Millised on Rieslingust valmistatud veinid?
Rieslingu viinamarjasordi eripäraks on selle mitmekülgsus ja “avanemine” ning võime pikalt areneda. Aroomidest võib pokaalis Rieslingus tabada suviste niitude, virsikute ja lillede lõhna iseloomustades kõike seda, mis on iseloomulik valitud Rieslingu kasvukohale.
Erinevalt enamikest valgetest veinidest on Rieslingul suurepärane võime aastatega aina huvitavamaks muutuda. Nii nagu punased veinid muutuvad aastatega reeglina kaunimaks, leidub põnevust ka vanemates Rieslingutes.
Rieslingu eripäraks ja eduka vananemise saladuseks on selle kõrge happesus. See annabki sellest viinamarjasordist veinidele struktuuri ja vastupidavuse. Samuti vabad käed ja loomingulisuse veinimeistrile, kes saab Rieslingut just enda soovide järgi kujundada ja arendada. Nii võib kasvukohast ja veinimeistrist sõltuvalt olla Rieslingu viinamarjasordist valmistatud vein kuiv, poolkuiv, poolmagus või magus (botrütiseeritud või külmutatud viinamarjadest).
Kuidas Rieslingut valida?
- Trocken – kui Sulle meeldib kuiv Riesling, siis otsi sildilt just “trocken” nimetust. See viitab kuivale veinile, kus veini alkoholisisaldus on vähemalt 11%.
- Feinherb – poolkuiva veini armastajad peaks otsima pudelilt just seda nimetust. Nendel veinidel on kergelt magus, kuid siiski kuivemapoolne järelmaitse.
- Halbtrocken või lieblich – just nende nimetuste alt leiab poolmagusaid veine, mille alkoholisisaldus on sealjuures umbes 9-10,5%.
- Magusaid Riesling veine leiab mitmeid:
- Austrias, Saksamaal ja Kanadas on näiteks populaarne külmunud viinamarjadest IceWine valmistamine.
- Teine levinud dessertveinide valmistamise võte on seda teha botrütiseeritud ehk väärishallitusega nakatunud viinamarjadest.
Millised on Rieslingu kasvupiirkonnad?
Riesling armastab peamiselt just jahedat kliimat. Täiusliku maitsetasakaalu saavutamiseks peavad viinamarjad küpsema kaua ja aeglaselt.
Enda koduriigis Saksamaal kasvab Riesling viinamarjasort kõigis 13 piirkonnas. See õitseb erinevates kliimades, alates külmast ja jahedast kuni soojemate piirkondadeni.Riesling on üks väheseid sorte, mis suudab enda kasvukoha terroir’i võimalikult täpselt edasi anda. Nii veinide aroomist kui maitsest saab leida vihjeid istanduse geograafilisele asukohale ning mullaomadustest kliimani. Riesling kasvab edukalt väga mitmesugustes muldades, sealhulgas kiltkivis, vilgukivis, graniidis, fossiilsetes lubjakivides, kvartsiidis, rüoliitides ja liivakivis.
Rieslingut ei kasvatata muidugi ainult Saksamaal. Levinud kasvupiirkondadeks on näiteks ka Prantsusmaa ja Austria, kus elegantsed valged veinid on suure au sees. Näiteks Prantsusmaal Alsace piirkonnas on moes kuivad ja täidlased, sealjuures kõrge alkoholiprotsendiga Rieslingud. Austria veinipiirkonnad Wachau, Donau ja Kamptal loovad puhtaid, mineraalseid ja valge pipra viimistlusega Rieslingid.
Mis toiduga Rieslingut sobitada?
Hea happesuse tõttu on Rieslingust valmistatud veinid heaks kulinaarseks kaaslaseks ning laialt kombineeriyavad. Põhilisteks sobitusreegliteks võib anda 2 peamist soovitust:
- kuivad veinid – mereandide, sealiha ja idamaise köögiga;
- magusad veinid – magushapus kastmes toidud, magustoidud või niisama nautimiseks.
Vana ja Uue maailma veinid – neil on mõningad äratuntavad ja iseärased omadused, mis teevad veinimaailmas orienteerumise kergemaks, aga kindlasti ei ole need reeglid.
Lihtsalt ja üldiselt võib Vana ja Uue Maailma veinid võtta kokku nii:
- Vana Maailma veinid on üldiselt kergema kehandiga, madalama alkoholisisaldusega, kõrgema happesusega, delikaatsemad ning nüansirikkamad.
- Uue Maailma veinid on valdavalt täidlasema kehandiga, kõrgema alkohoolsusega, samas on veinid veidi madalama happesusega ja puuviljasemad.
Sama viinamarja erinev maitse ja iseloom Uue ja Vana Maailma veinide vahel tuleb peamiselt just viinamarjade kasvukoha piirkondlikest tingimustest ja kliimast.
Vana Maailma viinamarjade kasvatuspiirkonnad on Uue Maailma kasvupiirkondadega võrreldes pigem jahedad. Seetõttu ei küpse sealsed viinamarjad nii kiiresti või isegi täielikult välja, mille tulemusena on viinamarjades vähem suhkrut, tootes pigem kergema kehandi ja madalama alkoholisisaldusega veine.
Uue Maailma viinamarjad naudivad seevastu soojemat kliimat, kus viinamarjad valmivad kiiremini ning sisaldavad rohkem suhkrut. See võimaldab toota kõrgema alkohoolsusega ja täidlasema kehandiga veine, mis on veidi moosisemad, puuviljasemad ja julgemad.
Muidugi ei ole see reegel, sest ka Vanas Maailmas on väga päikeselisi kohti nii Lõuna-Itaalias kui ka Hispaanias, kus on võimalik toota väga moosiseid ja võimsa kehandiga veine. Samuti leiab jahedama kliimaga piirkondi ka Uuest Maailmast, kus kohalik mikrokliima lubab toota väga elegantseid, kõrge happega ning äärmiselt põnevaid veine. Lõppsõna jääb muidugi ka veinimeistrile, kes tootmis- ja laagerdamisprotsessi juhib, et soovitud lõpptulemuseni jõuda.
Siin on toodud pigem üldistav, aga suunav ja juhendav loetelu näitamaks kui palju võib erineda sama viinamarjasordi maitseprofiil lihtsalt selle kasvukohast.
Oleme loonud ka visuaalse teejuhi kolme populaarsema viinamarjasordi kohta, mis toob välja ühes või teises kasvupiirkonnas välja joonistuvad maitsed ja aroomid!
Tutvustame lähemalt ajaloolist Pommery šampanjamaja, mille valikut on meil rõõm Edrinksi lettidel pakkuda!
1. ESIMENE BRUT CHAMPAGNE
Pommery on avangard, uute veinistiilide teerajaja, uuenduslike veinivalmistamise tavade ellukutsuja. Muude uuenduste hulgas valmistas Pommery, Madame Pommery käe all, 1874. aastal esimesena Brut stiilis Champagne’i. Toona oli see igati järsk ja uuenduslik kõrvalekalle 19. sajandil moodsatest magusatest šampanjadest!
Julge visionäär Madame Pommery otsustas aastakümneid tagasi, et šampanjat tuleb muuta. Tema visioon oli kaotada šampanja magusus ja desserteveinilik staatus ning muuta jook kuivaks ja elegantseks, et seda saaks nautida enne, pärast või isegi ilma toiduta.
2. LIHVITUD KVALITEET
Viinamarjade päritolu veinide kvaliteedis on ülioluline. Pommery Champagne valmistatakse vaid parimatest aedadest pärit viinamarjadest.
Šampanjades kasutatud viinamarjade mitmekesisus, iga-aastase saagi kvaliteedi kontroll, laialdane reservveinide valik segude jaoks, laagerdumisaeg keldris – kogu see hoolsus ja tootmise mitmekesisus loob Pommery šampanjadele meeldivaid ja isikupäraseid nüansse.
Alates 2014. aastast on Vranken-Pommery Monopole Group saanud «Säästev viinamarjakasvatus šampanjas» ja «Kõrge keskkonnaväärtus» märgised.
Need märgised annavad tunnistust aastatepikkusest tööst säästva viinamarjakasvatuse poole. See tagab muuhulgas oluliselt vähendatud taimekaitse vahendite kasutamise viinapuudel.
3. POMMERY CHAMPAGNE STIIL
Pommery šampanjade stiili keskmes on soov olla loodusega harmoonias, väljendades end piirkonna suurepäraste viinamarjasortide kaudu.
19. sajandil ehitatud keldri kõrge karkassi all asub vaatidega täidetud ruum, kus viiakse lõpuni esimesed käärimised.
Peale korjet, oktoobri esimeses pooles, valmib esimese käärimise läbinud ilma mullita vein, mida veinispetsialistid degusteerivad kvaliteedi tagamiseks. Segamise, mis on tootmisprotsessi võtmeetapp, viib läbi keldrimeister Clément Pierlot koos oma veiniasjatundjatest meeskonnaga.
Kasutades erinevaid eelnevate aastakäikude baasveine, jälgitakse hoolikalt ja täpselt Pommeryle iseloomulikku aroomi- ja maitseprofiili. Nii saab aastast-aastasse jätkuda Pommery šampanjade kvaliteet ja stiil.
Aroomide täielikuks välja kujunemiseks vajab vein aastaid, et küpseda. Sügaval keldris saavad kokku ideaalsed tingimused, võimaldades erinevatel aastakäikudel täieliku küpsuseni jõuda. Suvel niiskust säilitades ja talvel soojust hoides toimivad kriidist keldriseinad täiusliku temperatuuriregulaatoriga.
Vein läbib teise käärimise, mille tulemusena tekib šampanjale iseloomulik mull. Mullide tekkimiseks on pärm tarbinud ära kogu suhkru ning edasi lastakse settel, mis pudelisse tekib, olla veel mõnda aega veiniga kontaktis. Just pärmisette kokkupuutumine veiniga annab šampanjale iseloomuliku rikkaliku aroomibuketi.
Pommery märgistab enda veine järgmiste kvaliteedimärgistega:
- Brut Royal on segu ligi neljakümmest erinevast šampanja aastakäigust.
- Millésimé on valmistatud seitsmest 100% Grand Cru’st.
- Cuvée Louise, kõige rafineeritum aastakäik, on segu kolmest kõige õrnemast Grands Cru’st.
