Tutvume viinamarjasordiga – Merlot!

Merlot’ peetakse üheks kõige sõbralikumaks viinamarjasordiks, mis kasvab edukalt ka külmadel savimuldadel, kus soojalembesed sordid hästi ei valmi ning on vastupidav viinamarjahaigustele. Korjeks saavad Merlot’ist varavalmivad, suured, õhukese koorega sini-mustad marjad, millest saab valmistada parajalt kangeid ja mitte liiga happelisi veine. Merlot viinamarjasort on tõeline kameeleon, mis olenevalt veinivalmistamise tehnoloogiast ja eelkõige kasvukoha kliimast võib jõuda pudelisse täiesti erinevate iseloomudega.

Millised on Merlot veinide maitse ja aroom?

Merlot viinamarjasordist tehtud veinide peamised iseloomujooned on punased küpsed marjad, mõõdukad tanniinid ja õrn lõpptulemus. Nende omaduste peamisteks põhjusteks on marjade keskmisest suurem suurus ning keskmine tanniinsus. Seetõttu leiab Merloti sageli just seguveinides kasutusel selleks, et tanniinsematest sortidest nagu Cabernet Sauvignon või Malbec valmistatud veine pehmendada. Noores Merlotis võib olla tunda kookospähklisust ja vaniljet. Pikaajaline laagerdumine täiendab aroomibuketti suitsuste ja tamme toonidega, aga võib tuua esile ka suitsuliha, röstsaia ja vaigu hõngu. Eriti kaua küpsenud Merlotidest võib leida ka sügavaid noote seedrist, nahast, seentest ja trühvlist. Soojemate piirkondade Merlot’ides domineerivad maitses küpsem puuviljasus ja liköörsus, jahedates piirkondades aga punased marjad, piparmünt ja eukalüpt.

Merloti kasvatuspiirkonnad

Jahedamates piirkondades valmistatud Merlot veinid on struktureeritud ja kõrgema tanniinisisaldusega. Aroomides tulevad esile tubakas, vaik ja alusmets. Võib ka mõnikord juhtuda, et jahedama kliima Merlote peetakse ekslikult Cabernet Sauvignoniks.
Sellises stiilis Merloti esindavad näiteks Prantsusmaa, Itaalia ja Tšiili. Klassikaline Merlot stiilinäide tuleb Bordeaux’st, Gironde’i paremkaldalt piirkondadest nagu Saint-Emilion, Pomerol, Fronsac.

Soojemates piirkondades valmistatud Merlot veinid on mahlakamad ja vähem väljendunud tanniinidega. Seetõttu laagerdavad mõned tootjad Merlot’ tammevaatides kuni 24 kuud, et anda veinidele rikkalikku struktuuri.Sellises stiilis Merlot’ esindavad näiteks California, Austraalia ja Argentiina. Klassikaline stiilinäide on California Merlot Napa Valleyst või Paso Robles.

Millise toidu kõrvale Merlot veini nautida?

Tänu Merloti keskmisele tanniinsusele ja vaoshoitud happesusele on ta toidussobituste osas paindlik. Näiteks sobib Merlot harmooniliselt kanalihast ja muudest kergematest lihadest valmistatud roogadega. Samuti saab Merloti sobitada ka kergelt vürtsika tumeda lihaga, näiteks praepardi või veiselihaga. Merloti ei soovitata serveerida aga kala või tumeroheliste lehtköögiviljadega (v.a juhul, kui need on keedetud või hautatud). Samuti pole heaks kaaslaseks väga vürtsikad toidud, mis tapavad Merloti aroomi.

5 huvitavat fakti Merloti kohta:

• Merlot on kasvualade suuruselt teine sort maailmas Cabernet Sauvignon järel.
• Merlot on Prantsusmaa kõige populaarsem sort, kuigi enda kuulsusega saavad tihtipeale rohkem tähelepanu Cabernet Sauvignon Bourdeaux’is ja Pinot Noir Burgundias.
• Merlo viinamarjasort on üks viiest enimlevinud sordist Itaalias.
• Merloti vanemad on Cabernet Franc (isa) ja Magdalene Noir de Charentes (ema).
• Merloti peetakse küll üheks leplikumaks viinamarjasordiks, kuid teda on keerulisem kasvatada kui näiteks Cabernet Sauvignoni.

Postituse autoriks on Edrinks sommeljee Zanna Ossipova. 

Nagu Coco Chanel ütles: “Ma joon šampanjat ainult kahel põhjusel – kui ma olen armunud ja kui ma pole armunud.”

Kuidas saaks aga olla šampanjasse mitte armunud – sellele meie vastust ei tea!

1668. aasta augustis esitles prantsuse munk Pierre Perignon avalikkusele oma värskeimat leiutist – kuldset värvi mullidega jooki, milleni ta jõudis kääritamise tulemusena. Toonasest leiutisest on saanud ka siiani kõige silmapaistvam jook veinimaailmas!

Paljude jaoks on šampanja lõbususe, rõõmsameelsuse ja aristokraatia sümboliks. Erinevalt õukondlikust minevikust on hea meel tõdeda, et tänapäeval saab iga inimene endale vähemalt pokaalikese seda luksust lubada. Alati leidub see üks pudel šampanjat, mis vastab just Sinu maitsele ja ostuvõimalusele ning toob rõõmu ja sära toreda õhtu veetmisele!

Šampanja valmistusprotsessi oleme juba varem tutvustanud. Seekord pöörame tähelepanu hoopis huvitavatele faktidele. Ehk leiad mõne toreda üllatuse! 

• Šampanjakork lendab pudelist välja kiirusega, mis ulatub kuni 100 km/h.
• Üks pudel šampanjat sisaldab umbes 250 miljonit mulli.
• Šampanjas sisaldavad mullid aitavad paremini esile tuua joogi aroomi.
• Hea šampanja säilitab enda gaasimullid väga kauaks. Üldise näitena peetakse heaks šampanjaks jooki siis, kui ta jääb ka 10-20 tunni jooksul meeldivalt gaseerituks.
• Rõhk šampanjapudelis on 5-6 atmosfääri – see on pea kolm korda kõrgem kui rõhk autorehvis. Samuti on teada, et mida suurem on pudel, seda suurem ka selles olev rõhk.
• Kui panna šampanjaklaasi rosin, vajub see lõputult alla ja hõljub tagasi üles – seda liikumist on nimetatud ka “tantsivaks rosinaks”.
• Winston Churchill jõi iga päev kell 11 šampanjat. Šampanjatootja Pol Roger töötas spetsiaalselt tema jaoks välja ainulaadse 0,6-liitrise pudeli.
• Kalleim pudel Goût des Diamants šampanjat “Taste of Diamonds”, mida kaunistasid valge kuld, Swarovski kristallid ja 19-karaadine teemant, müüdi oksjonil 1,2 miljoni dollari eest.
• Maailma suurima šampanjaklaasi täitsid 08.06.2011 Krimmi veinitootjad. Klaasi kõrgus oli poolteist meetrit ja sinna mahtus 75 pudelit šampanjat. Hiiglaslik klaas oli oma kujult sama nagu tavaline šampanjaklaas, mis oligi üheks rekordi registreerimise eelduseks.
• Laboratoorsetele uuringutele kulutatakse üle 3500kg Champagne viinamarju. Kaks korda nädalas, rangelt esmaspäeviti ja neljapäeviti, kogub 300 veinivalmistajat AOC (Appellation d’Origine Contrôlée) 600 kontrollpunktis kokku 15-20 juhuslikku viinamarjakobarat. Marju analüüsitakse laboris ja koostatakse akt, mis näitab iga küla, kasvukoha ja isegi sordi optimaalset koristusaega jooksvaks aastaks. Kuid 2000 või enamast hooaja jooksul kogutud proovist ei saa kunagi šampanjat!
• Fooliumist šampanjakorgi ümbris pärineb 19. sajandist. Algselt oli see kaitseks veinikeldrites elanud rottide ja hiirte eest, kes püüdsid end vahuveiniga ravida. Hiljem otsustasid veinitootjad jätta fooliumist šampanjakorgi ümbrise alles austusavaldusena traditsioonile.
• Šampanja kvaliteeti üle maailma kontrollib Šampanjakomitee, mis on vahuveinisektori kutsealade ühendus ning sealjuures ka üks esimesi vahuveinisektoris loodud erialaühendusi. See hõlmab kõiki, kes on tootmisprotsessiga seotud: üle 15 000 viinamarjakasvataja ja ühistu ning üle 300 erineva ettevõtte. Alates 1941. aastast on ta kaitsnud viinamarjakasvatajate ja Champagne veinimajade ühiseid huve ning aidanud kaasa kogu šampanjasektori ja nimetuse harmoonilisele arendamisele ja maine edendamisele.

Postituse autoriks on Edrinks sommeljee Zanna Ossipova. 

Pinotage on võrreldes teiste tuntumate viinamarjasortidega võrdlemisi noor. 1925. aastal otsustas Stellenboschi ülikooli viinamarjakasvatuse ja veinivalmistamise professor Abraham Isaac Perold läbi viia eksperimendi ristates Pinot Noiri ja Cinsaulti. Ristamise eesmärk oli saada klassikalise Pinot Noiri maitsega aga Cinsault sordi kasvatamise efektiivsusega viinamarju. Loodus aga tegi geneetikutega julma nalja: ristamise tulemusel saadud Pinotage on peaaegu, et täpne vastand õhukesele, kahvatule ja elegantsele Pinot Noirile. Vaatamata sellele, et Pinotage on suure saagikusega on ta kasvatamiseks siiski ka väga kapriisne, mis raskendab oluliselt kvaliteetse veini tootmist.

Pinotage võidukäik tänu Beyers Truterile

Pinotagest valmistatud esimene kommertsvein ilmus alles 1961. aastal – täpsemalt oli tegu Lanzeraci veinimaja 1959. aastakäigu veiniga. Alles pärast seda hakkas sort tasapisi populaarsust koguma.Abraham Isaac Peroldil on ainulaadne uhkus olla Pinotage looja. Veinitootja Beyers Truter on aga pälvinud põneva tiitli, millele ükski teine veinitootja maailmas ei saa pretendeerida – Pinotage’i prints. Tiitli taga on Truteri pikaajaline töö Pinotage viinamarjasordiga ning südamesoov valmistada sordist ka hinnatud kvaliteetveine. Pühendumise tulemusena võitis just tema Pinotage 1991. aastal International Wine and Spirits Competition konkursil parima punase veini tiitli.

“I knew Pinotage could make great wine. It began to consume me”

– Beyers Truter

Peale uhket tiitlit rahvusvaheliselt konkursilt, hakkas maailma veinikogukond sorti tõsisemalt võtma. 1995. aastal loodi isegi Pinotage Association, mille eesmärk on ühendada sordi tootjaid ja selle mainet tugevdada. Lisaks korraldab ühendus iga-aastaseid võistlusi nagu Absa Top 10 Pinotage, Perold Absa Cape Blend ja Pinotage Rosé, mis on avatud Pinotage’i tootjatele üle maailma.

Lõuna-Aafrikas kasutatakse Pinotage väga erinevat tüüpi veinide jaoks. See sobib hästi täidlaste roséde, Méthode Cap Classique vahuveinide ja isegi portveini stiilis kangendatud veinide valmistamiseks.Lõuna-Aafrikas leiutati 2000. aastate alguses endiselt väga populaarne Pinotage’i “kohvi” stiil. Ütleme kohe ära, et ei, selle veini valmistamisel ei kasutata kohviube – kõik on seotud tamme oskusliku kasutamisega! Soovitud tulemus saadakse enamasti mitte vaatidega, vaid tugevalt röstitud tammelaastude või pulkade lisamisega, mis annavad veinile erksad kohvi, kakao ja šokolaadi aroomid.

Pinotage maitseelamused ja toidukooslused

Pinotage viinamarjasort on loomulikult kõrge suhkrusisaldusega, mistõttu on enamik temast valmistatud veine ka kõrge alkoholisisaldusega. Neid iseloomustavad ka võimas struktuur ja tugevad tanniinid. Aroom toob esile mustika, muraka, ploomide ja viigimarjade noodid, tammes laagerdumine aga lisab vürtse ning naha ja suitsu nüansse.

• Pinotagest punaveinid sobivad tänu oma suitsustele nootidele hästi igat tüüpi suitsu- ja grilllihaga. Lõuna-Aafriklased ei saa elada ilma oma traditsioonilise grillita, kus Pinotage voolab kaaslaseks ojadena!
• Roosa ja heledam punane versioon sobivad suurepäraselt tuunikalaga.
• Porto stiilis Pinotage saab serveerida šokolaadiga magustoitude või laagerdunud juustudega.

Viimaste aastate tõusev uudistrend veinimaailmas on Orange Wine. Klassikaline Orange-tüüpi veinide tootmise tehnoloogia pärineb Kaukaasiast, tänapäeva Gruusia territooriumilt, kus seda on kasutatud juba 8000 aastat. Mõiste “orange wine” jõudis veinisõnastikku aga oluliselt hiljem – seda alles 2004. aastal, kui Briti importija David Harvey selle kasutusele võttis. Tänapäeval võib julgelt öelda, et Orange veini näol on tegemist eraldi kategooriasse kuuluvate veinidega.

Orange veini valmistamine

Teadupoolest oranže viinamarjaliike eraldi ei eksisteeri. Orange veinid on valmistatud valgetest viinamarjasortidest, kuid tänu spetsiaalsele tehnoloogiale on neil oranžikas-merevaigukollane värvus. Tootmistehnoloogia sarnaneb rohkem punaste kui valgete veinide valmistamisega, kus viinamarjamahla fermenteeritakse koos kestade ja viljalihaga. Mida pikem on mahla kokkupuuteperiood kestadega, seda küllastunum on veini värv ja maitse. Tavapärane kontaktperiood kestab paarist päevast mõne kuuni, kuid on ka eksperimenteerimisaltimaid veinimeistreid, kes hoiavad veini kestadel lausa mitu aastat.

Tänu viinamarjade kestades, seemnetes ja vartes sisalduvatele ainetele omandab vein talle iseloomuliku oranži värvi ja tanniinid. Orange veini kääritamine ja laagerdamine toimub tavaliselt amforates või Gruusia qvevris, mis on stabiilse temperatuuri säilitamiseks maasse maetud. Gruusia kuuma kliima puhul on stabiilselt jaheda keskkonna tagamine luksus – just seetõttu maetigi qvevri võimalikult sügavale mulda.

Erinevalt Euroopast, kus Orange veini tootmise puhul eksperimenteeritakse laiema sortide valikuga, kasutavad grusiinid peamiselt vaid oma kohalikku Rkatsiteli viinamarjasorti. Teistest veiniriikidest on Orange veini poolest kuulsust kogunud Itaalia ja Sloveenia. Sloveenias on valgete veinide kestadel laagerdamist praktiseeritud juba pikka aega, kuid laiemat populaarsust on see kogunud alles viimastel aastatel. Entusiastlikud Orange veinimeistrid on esindatud ka Prantsusmaal, Austrias, Horvaatias, Lõuna-Aafrikas, USA-s ja Austraalias.

Millised on Orange veini maitseelamused?

Kui proovite Orange veini esmakordselt, olge valmis põnevaks üllatuseks! Orange vein on hämmastav kombinatsioon magusast aroomist ja kuivast maitsest koos tugevate tanniinidega. Veini aroomist leiab värvika paleti meest ja heledatest puuviljadest kuni kuuse- ja kadakamarja nootide ning kuivatatud puuviljadeni. Orange veini serveerimiseks sobivad hästi just laiemad, Burgundia-Montracheti tüüpi veinipokaalid. Need paljastavad paremini rikkaliku aroomipaleti ja pehmendavad tanniinsust.

Huvitavad faktid:

• Esimesena tõi Orange veini turule Itaalia veinivalmistaja, Josko Gravner 1997. aastal.
• Sloveenia edestab Orange veini tootmises kogu ülejäänud Euroopat. Sealne populaarsus on nii kõrge, et pea iga veinitehase arsenalis on ühel või mitmel Orange veinil oma koht.
• Paljud tootjad Euroopas teevad seda veini peamiselt Pinot Gris’ist. Küll aga katsetatakse ka sõltuvalt veinimeistrist nii kohalike kui ka rahvusvaheliste valgete sortidega.
• Euroopa jõudis Orange veinide juurde kiiremini, alates 2000. aastate algusest. Võrdluseks on Ameerika Ühendriikides see trend alles hoogu üles saamas.
• Orange veinide seast leiab ka vahuveine.

Pinot Noir on viinamarjasort, mis peegeldab eriti hästi tuntud mõtet “ainus kindel asi maailmas on see, et miski pole kindel”. Pinot Noir viinamarjasort on muljetavaldav ja salapärane. Temast tehtud veinide iga aastakäik samalt terroirit või iga lonks samast klaasist võivad olla justkui täiesti uued veinid.Veinivalmistaja jaoks riskantsemat sorti Pinot Noirist on raske leida, kuid lõpptulemus on õnnestumise korral suurepärane – pole täiuslikumaid veine Pinot Noirist! Teda nimetatakse kapriisseks, keeruliseks, peeneks, muutlikuks ja isepäiseks. Pinot Noir on niivõrd laia potentsiaaliga ja vastuvõtlik sort, et olenevalt terrorist ja veinimeistri käekirjast saab jõuda täiesti eriloomuliste veinideni.

Pinot Noiri valmistamise stiilid ja erinevad näod

Pimedegustatsioonidel tuntakse Pinot Noiri tavaliselt ära juba välimuse järgi: mõnest teisest punaveinist kahvatum, vähemküllastunud värvus on tingitud Pinot Noiri marjade õhukesest kestast. Just seetõttu eelistab Pinot Noir kasvukohana jahedamat kliimat ning on vastuvõtlikum erinevatele viinapuuhaigustele.

Kui rääkida sordist valmivate veinide stiilidest, siis võib esimesena lüüa lahku noored ja kauem laagerdunud veinid.

• Noores Pinot Noiris on tunda peamiselt punaste marjade noote nagu kirsid, maasikad ja vaarikad.
• Kauem vaadis laagerdunud jook omandab küpsema aroomi, milles võib lisanootidena tunda sügisese metsa ja märja maa lõhna. Järelmaitses ilmuvad taas õied ja marjad – seekord mustsõstar, ploom, kannikesed.

Soojemates kasvukohtades omandab Pinot Noirist vein lisaks moosise, kergelt kuivatatud maitse ja muutub magusamaks.

Sellest kangekaelsest viinamarjasordist saadud veinide maitset on aga võimatu ühtselt kirjeldada: iga piirkond, iga viinapuu ja iga aasta kasvatab ainulaadse Pinot Noiri oma nüansside ja aktsentidega.

Kuigi Pinot Noir on üks kümnest levinuimast tumedast viinamarjasordist maailmas, jääb see viinamarjaistanduste pindalalt Cabernet Sauvignonile ja Merlotile kõvasti alla. Seda selgitab hästi kuulsa veinimeistri, “California veinivalmistamise isa” André Tchelistcheff ütlus, kus ta viitab Pinot Noiri kapriissele iseloomule: “Jumal lõi Cabernet Sauvignon, Pinot Noiri aga kurat.”

Pinot Noir kannab populaarse sordina eri riikides mitmeid nimesid: Prantsusmaal ja uues maailmas peamiselt Pinot Noir, Itaalias Pinot Nero, Saksamaal Spätburgunder

Pinot Noir oma sünnikodus Prantsusmaal

Prantsusmaad, nimelt Burgundiat, peetakse Pinot Noiri sünnikohaks, kus sellest sordist toodetakse endiselt maailma parimaid veine. Arvatakse, et Pinot Noir on ka üks maailma vanimaid viinamarjasorte – hinnangute kohaselt suisa 1000 aastat vanem kui näiteks Cabernet Sauvignon.

Burgundias omandavad Pinot Noirist veinid väga kompleksseid ning isegi pisut kapriisseid maitseid. Sõltuvalt veinimeistri stiilist ja kitsamast kasvupiirkonnast võib leida nii “lillelist” (rooside ja puuviljade aroomidega) kui ka “maalähedast” (aia ja värske heina lõhnadega) Pinot Noiri.

“Klassika on alati moes” on Burgundia veinide puhul 100% paikapidav väide. Burgundia veinid Pinot Noirist olid, on ja jäävad ka edaspidi eeskujuks, mille poole veinimeistrid Pinot Noiri käsitledes püüdlevad.

Pinot Noir on koos Chardonnay ja Pinot Meunier’ga üks kolmest põhisordist, mida on lubatud kasutada Champagne valmistamisel. Pinot Noir annab šampanjale segudes juurde tugevust ja rikkalikku kehandit. Eraldi väärivad mainimist ka Blanc de Noirs ehk vaid 100% Pinot Noir viinamarjast valmivad šampanjad.

Pinot Noir teised tuntumad kasvupiirkonnad

Saksamaa on Pinot Noir kasvatamise pindalalt lausa kolmas riik maailmas, seda Prantsusmaa ja USA järel. Küll aga peab seda viinamarjasorti sealt otsima hoopiski teise nime alt – Spätburgunder. Saksamaalt tulevate sellesordi veinide kargem iseloom avaldub üllatavalt kerges ja õhulises maitsebuketis. Kindlasti leiab veinisõber Saksamaalt aga ka Burgundia superstaaridele kandadele astuvaid rikkalikke Pinot Noir pärleid!

Ameerika Ühendriikides on Pinot Noiri tootmises suurima edu saavutanud Oregon. Kohalikud veinid on kohanenud ameeriklaste avatud iseloomuga, kuid säilitanud prantsuse väljapeetud maneeri. Pinot Noirist valmivad siin rikkalikud, mahlased ja täidlase maitsega punaveinid.

Huvitav Pinot noir saadakse Uus-Meremaal peamiselt just Lõunasaarel – Marlborough’s, Nelsonis ja Otagos. Nendes piirkondades on piisavalt jahe, et sort tunneks end mugavalt, kuid samas piisavalt kuum, et see korralikult valmiks. Sellistes tingimustes suudab sort meeldivalt küpsedes saavutada marjasuse ja kerge vürtsikuse, kuid samas säilitada kõik sordi juures hinnatud klassikalised omadused nagu hea happesus, mineraalsus ning metsaaroomid.

Lõuna-Aafrikas viiakse Pinot Noiri veinid üldiselt küpsema ja täidlasema stiilini, kus tulevad esile ka moosised ning hoidiseid esindavad maitsenüansid.

Tšiilis valmistatavad Pinot Noir veinid on oma olemuselt eksootilisemad, kus maitse- ja aroomipaleti seast võib leida ka mentooli, šokolaadi ja vürtse.

Grenache punast viinamarjasorti tasub otsida veinipudelitelt vastavalt piirkonnale päris mitme eri nime alt – näiteks Hispaanias on ta tuntud kui Garnacha ja Itaalias Cannonau.

Garnachat nimetatakse sageli Vahemere Pinot Noir’iks ja seda põhjusega. Sarnaselt Pinot Noir’iga on ka Grenache mari üsna kahvatu kestaga ja toodab vähe tanniini. Suurim sarnasus nendel viinamarjasortidel väljendub aga tundlikusest terroiri osas. Nagu Point Noir, on ka Grenache’st valmistatud vein terroiri eripäradest väga tugevalt sõltuv – tulemust mõjutavad tugevalt nii kliima, pinnasetüüp kui ka viinapuuaia kasvukõrgus.

Garnacha ajalugu ja sünnikodu

Sordi täpset sünniaega pole teada, kuid enamik allikaid nõustub, et Garnacha esimesed ilmnemised jäävad Hispaaniasse Aragóni mägedesse, Kataloonia ja Navarra vahele. Veini varajase sünonüümi Tinto Aragones ehk tõlkes “punase aragoonlase” esmamainimisi leiab juba aastast 1513.

Garnacha on pikaajaliselt lausa päästeingli staatusega sort Hispaania, Prantsuse ja isegi Itaalia veinitootjate jaoks. Ajalooliselt on Garnacha jäänud erinevates seguveinides aga suisa ebaõiglaselt teisele või isegi kolmandale tugirollile.

Sordi populaarsuse kiire kasv järgnes viinamarjaistandusi vaevanud phylloxera-pandeemiale (viinamarja juuretäi). Peale seda tõestas Garnacha ennast vastupidava viinamarjasordina ning sai tänu enda heldele saagikusele ja suhkrusisaldusele tähtsama rolli.

Lõuna-Rhone’is asendas Grenache töömahukat Mourvèdre’i ja praegusest Châteauneufist rändas see sageli Burgundiasse, et “parandada” keerulisi Pinot Noiri aastakäike.

Garnacha veinide erinevad näod ja stiilid

Nagu tavaliselt, varieeruvad ka ühest viinamarjassordist valmistatud veinide stiilid palju  sõltuvalt tootmispiirkonnast. Tutvustame kõige silmatorkavamaid Hispaania piirkondi, kus Garnacha on suure au sees:

• Garnacha kodukohas Aragonis valmivad erksas stiilis võimsad veinid, milles domineerivad moosised noodid, küpsed mustad marjad ja magusate vürtside nüansid. Piirkonnas on palju lubjakivi ja esineb põlevkivi lisandeid, mis annavad terroirile põnevust juurde. Siin valmistati üks esimesi 100-punktilisi Parkeri Garnachasid – Austraalia enoloogi poolt valmistatud Alto Moncayo. Selles pro-Austraalia stiilis valmistatud veinis domineerivad jõulisus, küpsus ja moosisus.
• Navarras valmistatakse peamiselt roosasid veine, mis eristuvad erksa aroomi ja rikkaliku maasikavarjundiga maitse poolest. Hispaania roosad veinid olid väga populaarsed just enne kahvatute Provance’i roosade võidukäiku.

Rääkides Navarra punastest veinidest, siis pärast Domaine Lupieri veinide maitsmist mõistate, et siin on ainulaadne stiil, mida võib nimetada Atlandi Garnachaks. Veinide aroom on äärmiselt värske, kus on tunda rohkem metsa kui aeda, musti marju, rikkalikult ürte ja piprasust. Ja mis kõige tähtsam, Navarra punastest leiab Garnacha oma parima happesuse, tanniini ja sügava värviga.

• Rioja piirkonnas eelistatakse Garnachast ühesordi veinide valmistamist, mis pakuvad meile veine punaste marjade, lillede ja ürtidega. Rioja piirkonna võib jagada geograafiliselt kaheks ida- ja läänepiirkonnana, kus Garnacha on peamiselt domineerinud idas. Rioja idaosas, varasema nimega Baja, nüüd Oriental, on kliima vahemereline, temperatuurid kõrgemad ning sademeid vähem. Näiteks Tempranillo viinamarjasort kipub sellistes tingimustes muutuma kiiresti moosiseks, kuid Garnacha jaoks on see parim kasvukeskkond. Rioja Quiñon de Valmira on üks enimhinnatud ja kalleim Garnacha, mille on valmistanud maailmas tunnustatud veinimeister Alvaro Palacios.
• Priorat ja Montsant on kõrvuti asetsevad veinipiirkonnad Kirde-Hispaanias. Nende piirkondade terroriri erinevused on üsna selged: kus on puhas kiltkivi, see on Priorat, kõik muu pinnas aga juba Montsant. Kliima on siin kuum ja kuiv, mille tulemusena täiendati ajalooliselt Garnachat sageli Carignaniga, et aidata säilitada veini happesust. Enne filokserat kasvatati piirkonnas lisaks Garnachale ja Carignanile ka pisut Monastrelli.

Hoolimata sajanditepikkusest ajaloost on Priorat noor veinipiirkond, kus alles 1989. aastal valmistati esimene aastakäik. Clos Dofi, Clos Mogador, Clos Martinet, Clos Erasmus ja Clos de l’Obac on need veinimajad, mis panid piirkonna veinivalmistamisele alguse ja tõid tunnustuse veinimaailmas.

Priorati piirkonna Garnacha stiili on võimatu ühtselt kirjeldada – siin oleneb kõik külast, viinamarjaistandusest ja tootjast endast. Võib leida õhukesi, tugeva struktuuriga lillelisi veine, värskeid, läbitorkavaid ja nooruses kergelt kirbeid veine või monumentaalsed veine Clos Mogadori meistritelt.

Monsanti piirkonna veine sageli alahinnatakse, kuid just selles piirkonnas valmivad mõned kõige stiilsemad Garnachad. Näiteks sai Les Manyes Terroir al Limitilt 100 punkti – tegu on äärmiselt peene, puhta ja elegantse veiniga, millel on aastatepikkune järelmaitse. Kuigi vein kuulub DOQ Priorat alla, valmistatakse see tegelikult Monsanti piirkonnast korjatud viinamarjadest.

Garnacha maitse- ja aroomielamused

Reeglina eristab Garnacha veini punaste marjade, eriti maasikate aroom, kus on tunda ka musti marju nagu ploomid ja kirsid ning mõningaid maitsetaimede ja rooside noote.

Veinid on keskmise happesusega ja kergete tanniinidega, kuid sageli üsna kõrge alkoholisisaldusega.Toiduga sobitamiseks on Garnacha äärmiselt mitmekülgne. Heaks kaaslaseks on näiteks kõik lihast, köögiviljadest valmistatud hautised, rasvasem kala või kõvad juustud. Soovituseks on aga toidu vürtsikusega mitte üle pingutada, sest Garnacha veinidele omane kõrge alkoholisisaldus ei ole liigsele vürtsikusele heaks saatjaks.