Õlu on eestlastele tuttav jook ning kodumaised pruulikodasid samuti omajagu. Kuidas õlle valmistamine aga ikkagi käib? Kuidas see erineb õllestiilide lõikes? Saame neile küsimustele vastused.
Laias laastus võib õlled jagada kaheks: Ale ja Lager tüüpi õlledeks. Olenemata sellest, mis tüüpi õllega tegemist on, jääb õlle valmistamisretsept samaks: vesi, humalad, linnased ja pärm.
Enamasti kasutatakse õlle valmistamisel tärkliserikast otra või nisu, mis lastakse osaliselt idaneda ja segatakse seejärel veega, luues omamoodi teraviljapudru, millesse õlletootjad lisavad õllepärmi. Pärm sööb suhkrut, mille järel tekivad alkohol ja CO2.
Humal, mida õlle valmistamisel kasutatakse on kõrge ronitaim, koonusekujuliste õitega, mis lisatakse keetmisprotsessis või käärimisel. Humal sisaldab happeid ja õlisid, mis annavad õllele mõrkja maitse ja tasakaalu. Humalale iseloomulikud maitsed ulatuvad mõrkjast, lillelise, puuviljase ja tsitruseliseni.
Millised on peamised kääritusmeetodid?
Õllel on kaks peamist kääritusmeetodit, mille alusel neid jaotatakse – pinnakääritus ehk Ale ja põhjakääritus ehk Laager. Nende kahe õlle erinevus tulenebki sellest, kuidas õlut on kääritatud ning kääritusmeetodist sõltub ka õlle pehmus ja maitse.
Ale ehk pinnakääritus on vanim viis õlle tootmiseks.
Pinnakääritusel tõuseb käärimise lõpus pärm vahuna pinnale. Aroom ja maitse sel meetodil valmistatud õllel on meeldivalt puuviljane ja kompleksne. Pinnakääritusega on valmistatud näiteks ale, stout, porter, nisuõlu, lambic, trappist.
- ALE – Valmistatakse peamiselt Briti saartel, Iirimaal ja Belgias. On tuntud oma puuviljase, jõulise ja keeruka maitse poolest. Maitsed ulatuvad puuviljasest ja vürtsikast kuni intensiivse mõrkjuseni. Ale õllesid on ka erinevaid ning neil on tavaliselt ees liide, mis kirjeldab õlle välimust nagu blonde ale, brown ale, amber ale, golden ale, pale ale ja nõnda edasi.