Mati ei joonud hommikuti kohvi.
Ta pidas seda jooki sobilikuks igavatele, tahtejõuetutele ja stereotüüpsetele inimestele. Vajadus hommikuse tassi lõhnava ja kosutava joogi järele tundus talle peaaegu absurdne. Justkui jõid hommikul kohvi ja ongi kõik, elu on lill!
Stereotüüpses maailmas peab tops kohvi olema keerulise ja Matile absoluutselt ebaselge nimetusega, eelistatavalt kaasa ostetav. Et oleks nagu filmis: kohvitops on käes ja jooksed asjalikult tööle. Kiirustatakse nii elama, kui ka tundma.
Mati aga ei kiirustanud. Mati mõistis, et kohv on paljude jaoks lihtsalt kuum jook, mis on nagu võlupendel lendamaks igapäevarutiini. Matile rutiin ei meeldinud.
Õlu- see on aga hoopis teine jutt! Mati armastus õlle vastu oli siiras, kõige ausam ja mis kõige tähtsam, temale arusaadav. See jook mitte lihtsalt ei äratanud teda (ehkki mitte alati hommikuti), vaid andis talle vabaduse nendest stereotüüpidest, mis olid teistele nii tähtsad.
Õlu aga on nagu naine- pehme või vastupidi tugeva iseloomuga, aromaatne, vahutav, kergelt joovastav, hoiab heas vormis kui teadlikult tarbida, ja vastupidi – lööb su maha ja pähe, kui õige hetk on juba kaotatud. Tihtipeale õlut kas armastatakse täiega või ei taluta seda üldse. Ja milline rikkalik valik? Igale maitsele leidub midagi head. Lihtsalt peadpööritav palett: hele, tume, filtreeritud ja mitte, mesine, puuviljane, mõrkja noodiga, leivahõngu ning lapsepõlvest pärit humala ja kalja aroomiga.
Raske on leida inimest, kes on ükskõikne selle valiku suhtes. Ja kes siis suudaks vastu seista sellele, mis järgneb pärast õrna vahutavat suudlust?
Kõva mees Mati ka ei suutnud. Igal hommikul tahtis ta kohtuda oma armastatud Frauga. Ja võib-olla pole ta nii ilus ja teistele ahvatlev, kui tema “Kofeiini täis rivaal”, kuid ta on uskumatult ihaldusväärne ja armastatud. Eriti siis kui eelneva õhtu ja öö veetis sõber Mati “Viina-nimelise” slaavi kaunitari kaisus.
