Bottle of wine, cork and corkscrew on wooden table

Eile käis mul poes klient, kes ostis hunniku vahuveine. Tal valis nii lihtsamaid mullijooke kui ka korralikke röstiseid aastakäiguisendeid. Maksma hakates uuris ta, et mis järjekorras oleks mõttekas neid juua – ta oli kuulnud reeglit, et kergemast täidlasemani. Ehk siis alustada tuleks prosecco’dega ning lõpetada šampanjaga.

Jah, loomulikult on selles väites oma tõepõhi all. Kui sa korraldad uhke õhtusöögi ning pakud iga käigu kõrvale erinevat jooki, siis tõesti peaks alustama kergematest veinidest ja astuma samm-sammult täidlasema poole. Tegelikult on siin lihtne loogika ka. Eelroog on ju üldjuhul pearoast samuti tagasihoidlikum ning nii validki sinna kõrvale veini, mis toidu olemust ei varjutaks.

Reegel „kergemast täidlasema poole” kehtib ka juhul, kui degusteerid mitut erinevat jooki. Kui alustad maitsmist jõulisest tüübist, siis pärast seda sa neid kergeid tegelasi lihtsalt ei tunne. Need näivad lahjad ja mõttetud lurrid.

Mis puhul ma aga ikkagi soovitan seda reeglit rikkuda?
Mul on palju kogemusi, kus sõbrantsid tulevad külla ning joome ära mõne pudeli kergemat ja lihtsamat veini. Kuid siis juhtub selline asi, et hammas on verel ning veinikapist ilmuvad olude sunnil välja ka need veidi väärikamad härrad. Kurb tõsiasi on siinjuures see, et pärast sellist kogust ei oska sa aga tõelisi pärleid enam vääriliselt hinnata. Seetõttu ma soovitangi – kui plaanid õhtul seltskonnaga veini mekutada, siis alusta kõige ägedamast isendist. Naudi tema olemust täiel rinnal ja pärast seda hakka sinna lihtsamate poole liikuma. Usu mind, pärast kolmandat pudelit pole sinu jaoks vahet, mis sul seal klaasis on, sa tahad hoopis kaaslastega olulisematel teemadel vestelda.

Leave a Reply