Tammevaadi ringtantsud

1024x1024

Kindlasti tundub paljude jaoks arusaamatu, miks jahuvad sommeljeed pidevalt teemal, kas vein on tammes laagerdunud või mitte. Mis vahe on Prantsuse ja Ameerika tammevaatidel ning kuidas see veini mõjutab?

Loomulikult pole puidust vaat pelgalt mahuti. Neid on aegade jooksul valmistatud tammest, kastanist, pöögist, paplist, akaatsiast ja isegi kirsipuust. Tegelikult on veinimeistrid aru saanud, et parimad aroomid ning maitsed pärinevad just nimelt tammevaadist. Lisaks puidu vastupidavusele ja tugevusele on tammel ka poorsus väga hea. Poorsus aitab vaadis säilitataval veinil areneda ja küpseda, mille tulemuseks on täiuslikum vein.


Kuna vaatide valmistamiseks kasutatav tamm peab olema veatu, saab 250-st tammeliigist vaatide jaoks kasutada vaid käputäis isendeid. Neist tuntuimad on Euroopas kasvavad kivitamm ehk Quercus petraea ja harilik tamm ehk Quercus robur, mida kutsutakse Prantsuse tammedeks, ning Põhja-Ameerikas kasvav valge tamm ehk Quercus alba, mida kutsutakse Ameerika tammeks.


Veinivaatide valmistamiseks peaks tamme vanus olema keskmiselt 150–200 aastat, väikeste vaatide valmistamiseks peaks puu vanus olema isegi üle 200 aasta vana. Tamm peab olema kvaliteetne ja puu minimaalne läbimõõt võiks olla vähemalt 40 cm. Et vaadilaua pind oleks hästi tihe, tuleks Euroopa tamm lõhustada kindlasti pikikiudu, mistõttu tekib palju jääkpuitu. Valgest tammest saadakse poole rohkem vaadilaudu, suisa 50% kogu puu mahust. Kui vaadata ühe kuupmeetri hinda, siis Prantsuse tamm maksab umbkaudu 2400–3000 € ja valge tamm poole vähem ehk kuskil 1200 €. Ühest kuupmeetrist puidust saab 10 barrque’i  ehk kümme 225-liitrist vaati. Enne vaatide valmistamist hoitakse laudu väljas looduse käes vähemalt kolm aastat, et anda neile tuult, vihma ja päikest. Selleks, et lauad muutuksid paindlikumaks, peab neid valmistamisel kuumutama avatud tulega ja samaaegselt ka lapiga niisutama. Sellest, kui kaua laudu kuumutatakse, sõltub vaadi röstimisaste, mis hiljem ka veinikarakterile nüansse lisab. Seega pole ime, et tammevaat on päris hinnaline mahuti.


Harilik tamm ehk Quercus robur on küllaltki poorne ja annab veinile tugevat tanniinsust. Kivitamm ehk Quercus petraea on tiheda poorsusega ning vaadis arenenud veinid on aromaatsed, vaniljesed ja pehmete tanniinidega. Valge tamm on tiheda süüga ning tanniinsus on veelgi pehmem, kuid temast valmistatud vaadid vajavad rohkem rösti ja nendes arendatakse veine keskmiselt 6–9 kuud, kuna pikemal käitlemisel muutub ta aroomides ning maitsetes liiga domineerivaks.

Veini puhul tuleb alati valida õige tamm, samuti vaadi suurus ja röstiaste. On veel palju valikuid, millega veinivalmistaja arvestama peab. Näiteks uus tammevaat mõjutab veini palju jõulisemalt kui vana vaat, seetõttu armastavadki veinimeistrid erinevates vaatides laagerdatud veine omavahel kokku segada. Meister peab otsustama ka seda, kui kaua võiks vein enne pudeldamist vaadis küpseda. See sõltub kohalikust seadusandlusest ja loomulikult ka veini stiilist. Kui veine arendada vaatides kauem, siis on saadud vein maitselt kuivem ning puidusem. Vaadis arenedes vahetuvad veini jõulised marjatanniinid pehmete puidutanniinide vastu. Kui aga vein unustatakse vaati liiga kauaks, siis omandab ta ainult puidused omadused ja kaotab oma puuviljasuse. Veini küpsemisel on tähtis osa ka veini hingamisel läbi tammelaua. Selle käigus leiavad aset keemilised reaktsioonid, tänu millele omandab vein komplekssuse ja aroomibuketi.

Aga missugust veini siis eelistada? Kas tammes käinud või ilma? Millises tammevaadis? Kas Prantsuse või Ameerika vaadis? Milline vein siis ikkagi parem on? Mina arvan, et ärge vaevake sellega oma pead. Nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid maitse-eelistusi. Ühele meeldib pehmem ja marjasem vein, teisele jälle tugevamaloomuline ning tanniinsem isend. Las tammevaatide üle otsustavad veinimeistrid ja las need sommeljeed jahuvad oma teemadel edasi … Meie asi on ainult veinist rõõmu tunda!

 

 

Leave a Reply