alsace

Nädal tagasi saatis eDrinks mind Domaine Paul Ginglingerile külla, et saaksin oma silmaga näha, kui mühinal need viinapuud siis ikkagi kasvavad. Loomulikult olin enne sõitu veidi ärevil. Lähen ju üksinda täiesti võõrasse keskkonda. Kuidas pererahvas? Kas prantslased tervitavad põsele musutades? Kaks musi? Või kolm? Kas? Mis? Kuidas? Kõigepealt aga kartsin hoopiski seda, et kuidas oma ümberistumistega hakkama saan. Kuuldavasti pidi Frankfurdi lennujaam hiiglaslik olema ja mul on kahe lennu vahel aega vaid 40 minutit. Mis siis saab, kui saabuv lend hilineb? Kas suudan õigeaegselt õigesse väravasse joosta?

14581386_10209261280041835_2944791584852189246_n

Frankfurdis läks mul asi suhteliselt ludinal. Jõudsin õigesse väravasse 20 minutiga. Kiire tüdruk! Münchenit ma ei kartnud, milleks? Mõtlesin, et aega on ja käisin veel poes ja … mõtlesin, et nagunii venitavad pardale laskmisega ja nii ma seal ringi uimerdasin. Tegelikult olin aga viimane, kes väravasse jõudis ja kelle järgi transpordibuss ootas. Oihh!

Sihtpunkt Basel. Kohal! Ginglingerite praegune veinimeister Michel lubas mulle lennujaama vastu tulla. Teadsin temast nii palju, et ta on blond ja 1.90 m pikk. Ah, küll ma ta üles leian! Pikk mees peaks ju kaugelt silma paistma. Aga välja astudes ei näinud ma mitte ühtegi kirjeldusele vastavat meesterahvast. Tuli välja, et olin valele poolele sattunud. Kuna Baseli lennujaam on nii-öelda piiri peal, siis on lennujaam pooleks tehtud. Mina olin sattunud valele poole aeda ehk siis Šveitsi ossa.

 

Öö varjus jõudsime siiski Eguisheimi külla, mis asub Alsace’i veinipiirkonnas. Sain omaette elamise peamaja vastas, otse veinikeldri peal. Küsisin, mis kellaks ma ennast valmis panen, et hommikul koos teiste töölistega viinamarju korjama minna. Vastuseks tuli, et 7.30 alustatakse põllul tööga. Kiikasin kella, kell oli juba 1 öösel. Mõtlesin endamisi, et mis kellast ma siis ärkama peaks ja kalkuleerisin oma unetunde. Michel ütles siiski, et kui soovin, võin kauem magada ja saan ka hiljem teistele järgi minna ning lisas, et kui hommikul ärkan, siis tulgu ma nende poole hommikusöögile.
14522719_10209261280561848_542949851977577444_n
Hommikul ärkasin lärmaka kädistamise peale. Selline tunne, nagu mingi lasteaia rühm oleks kuskilt valla pääsenud. Mis toimub? Lükkasin akna kinni ja magasin edasi.

Paar tundi hiljem andsin viisakalt vastasmaja uksel kella. Järsku seisin keset kööki. Papa Paul, kelle nime teame veinipudelite etikettidelt, küsis, kas ma prantsuse keelt räägin. Ei. Seepeale raputas ta pead, suunas mu istuma ja lükkas prantsuskeelse ajalehe ette. Selgus, et Michel oma perega elavad teisel korrusel ja ma oleksin pidanud hoopis sinna minema.
img_4948
Ülakorrusel tutvusin Micheli naise Loretoga, kes on pärit Tšiilist. Michel rääkis, et tutvuse algus oli neil raske, kuna tema ei osanud sõnakestki hispaania keelt ning Loreto ei mõistnud prantsuse keelt. Aga näed, naise ta koju tõi.

 

Ka kõiki oma järgnevaid hommikuid alustasin Loreto seltsis kohvitades. Olgugi et ta ei rääkinud sõnakestki inglise keelt, sain ma ikkagi aru, mida ta mulle öelda tahtis. See oli hästi armas, kuidas ta mulle seletas, et Julianil on hetkel tuulerõuged. Ta oli nii avatud, ehe ja sõbralik. See naine meeldib mulle! Teate, kui ta millestki rääkis … eriti kui see puudutas sööki või restorane, siis ta silmad lausa pildusid sädemeid! Ta jutustas neist sellise kirega! Ja see oli tõsiselt äge. Siinkohal ma enam üldse ei imestagi, et nad vaatamata keelebarjäärile teineteist leidsid.

img_4841
Veiniaeda jõudes oli töölistel käsil just puhkehetk, mille käigus söödi šokolaadi ja tehti üks pisike tervisenaps. Ka mulle suruti pihku pits viinamarjalikööri. Pidavat külma vastu aitama. Kuuldavasti oli tol päeval esimene külm hommik. Veel eelmisel nädalal olid nad marju korjanud lühikestes pükstes. No jahe oli tõesti. Ka mina olin pusale jope peale tõmmanud, kuigi mida kõrgemale päike tõusis, seda palavamaks iga minutiga kiskus. Jõudsin vaevu mõelda, et kui selle rea viinapuudega ühele poole saame, siis viskan soojendusdressi maha. Siis aga tuli kõne, et selleks päevaks tuleb töö hoopis katkestada, kuna pressimisel selgus, et marjades pole piisavalt suhkruid. Ei anna veini piisavalt alkoholi.

14670815_10209261283401919_6542876860404772192_n
Marjad ise on hästi õrnad. Pelgalt juba korjamise käigus voolab mahla mehiselt. Salaja ikka pistsin osa korjeprodukti suhu ka. Vaevalt, et see paar marja nüüd nii suurt kahju tekitab. Taustaks käis kogu aeg meeletu kädistamine, üksteist loobiti kobaratega. Nüüd mõistan, mille peale varahommikul ärkasin – see oli krutskeid täis korjemeeskond. Michel ise rääkis, et tal on sellel aastal väga hea tiim ja tema jaoks on väga oluline, et marju korjatakse positiivses õhkkonnas, sest see kandub ka veini üle.

Järgnes lõuna, mis kestis kokku umbes 4 tundi. Hoovi peale oli kaetud pikk laud, mille taha istuti ühtse suure perena. Alustati loomulikult pisikese aperitiiviga klaasikese Cremanti näol. Siis tuli lauale värskelt pressitud mahl äsja korjatud viinamarjadest. Köögiviljasupp, seejärel roheline salat, siis lihtne pasta valge lihaga. Kõrvale Riesling. Pärast pearooga valati mulle klaasi Gewürtztraminerit ja lükati nina alla üks eriti pirakas tükk Munsteri juustu. Kõik jäid huviga vaatama, et kuidas ma reageerin… Teadagi on sellel vägagi pikantne aroom. Tõepoolest lõhnas teine nagu koolenud …  Aga veiniga sobitus ülimalt hästi. Ning lõuna lõpetas õunapirukas, kohv ning klaasike Marc de Gewürtztraminerit. Siinkohal pean mainima, et too viimane tegelane oli lihtsalt imeline! Mõnusalt kerge ja mahlakalt pirnine.

Olgugi, et suurem osa meeskonnast inglise keelt ei rääkinud, astusid nad ikkagi julgelt ligi ja küsitlesid mind risti-põiki. Tundsid huvi, kes ma olen, kust tulen, kas töötan Micheli juures, kauaks jään, kui vana olen, milline on mu perekonnaseis jne. Muuhulgas uuriti ka, kuidas me Eestis tervitame ja hüvasti jätame, et mitu musi meil kombeks on. Naersin, et eestlased on hoopis teistsugused, me ei musita üldse ning parem oleks, kui inimesed hoiaksid vähemalt meetri jagu pikivahet. Seejärel selguski, et neil Prantsusmaal eri piirkondades on tavaks erinev arv musisid. Alsace’is tehakse neid kaks. Ja nüüd mul sellest enam pääsu polnud. Mind musitati ära!
img_4891
Järgnevatel päevadel korjet enam ei toimunud. Seega käisin Micheli sabas veinikeldris asjatamas. Pumpasime veini settelt ümber. Nägin, kuidas selline pikk mees pisikesse mahutisse sisse ronis ja seda seestpoolt pesi. Lõin kaasa pudelite sildistamisel. Sain osa mitmetest turismiekskursioonidest. Mitu korda päevas anti käimasolevaid veine otse vaadist mekkida. Käisime grand cru aedades refraktomeetriga marjade suhkrusisaldust mõõtmas jne. Naaberlinnade restoranidesse kaupa viies võttis Michel alati kaasa ka paar pudelit käärivat veini restoranis töötavatele inimestele. Kusjuures jaa, isegi mehed omavahel musutavad.

Olin tunnistajaks, kuidas Michel lihtsalt hommikust õhtuni ringi jookseb, sest kogu aeg on sada asja korraga käsil. Sildistab, siis läheb veinikeldrisse, et vaadata, mis nägu setteprotsess on. Äkki astub sisse kamp Ameerika turiste, vaja nendele degustatsioon teha. Tagasi sildistama ja pakendama. Okei, sellega ühel pool! Keldrisse! Mamma Mia! Las see Merlot meid nüüd võtku … Michel oli eelnevalt mõelnud, et laseb natuke veini mahutist pisikesse vanni, et näha, kas vein on selge … aga näed, unustas kraani lahti. Seega oli kuskil 80 liitrit Pinot Grisi kaotsi läinud. Veinikeldri haldjatele.
img_4976
Kusjuures Ginglingeri veinid on kasvatatud orgaaniliselt. Küsisin, et miks neil seda ökomärgistust pudelil ei ole. Michel vastas, et sellega on nii palju bürokraatiat, et kergem on seda mitte oma sildile panna.

Loomulikult käisin ka üksi viinamägedel jalutamas ja rüüstasin võõraid veiniaedu. Kolasin külas ringi ja soetasin suveniire. See on ikka võrratult ilus kant. Soovitan soojalt!

 

Paaril korral käisime ka restoranis söömas. Mulle sealne teenindus väga meeldis. Kõik teenindajad olid 50+ aastates ja õhkkond oli tore. Familiaarne! Muuseas, ka ettekandjaid musutati.

Ma pean tunnistama, et alguses ma mõtlesin, et see reis saab olema suhteliselt veider, mina üksi ühes võõras perekonnas. Aga tegelikult tundsin ma ennast nende seas vägagi lahedalt. Mind võeti vastu kahe käega ja olin justkui osake perekonnast.
14606460_10209261281361868_2727410747290832171_n
Michel ise oma turundusega ei tegele, sest ilmselgelt pole tal selleks aega. Tema veinid jõuavad meieni läbi Saksamaa vahendaja. Läbi mehe, kes on Micheli vana klassivend. Tuli välja, et ta ise tegelikult ei teagi, kuhu tema veine müüakse. Samuti ei teadnud ta kuni selle hetkeni, kui Indrek messil talle ligi astus, et on olemas selline vahva pood nagu eDrinks, kes Eestis tema veini müüb. Seejuures ongi minu arust väga imestusväärne see, et tal polnud aimugi, palju ja mida me müüme, kuid ta oli kohe nõus mind oma kodus vastu võtma. Müts maha, ausalt!

Veinide kohta aga nii palju, et neil on väga puhta joonega stiil. Ilus happesus ja sirgjooneline mineraalsus. Elegantne! Michel on ise väga kriitiline oma veinide suhtes, mis iseenesest ei ole üldsegi mitte halb omadus. Nii mõnigi tema Grand Cru isenditest on saanud „Decantri” auhindu. Eriti imestama pani mind see, et meil müügis olev Grand Cru Gewürtztraminer on Eestis isegi hetkel odavama hinnaga kui temal seal kohapeal.
img_4921
Toas elutses mul ilge pirakas ämblik. Pean ütlema, et ta oli väga meeldiv kaaslane. Pidas lugu puhtusest ja oma norskamisega ei seganud mind absoluutselt! Pealegi veel väga sõbralik tüüp. Kohe näha, et kohalik!

Kokkuvõtteks ütlen, et kõige rohkem paelus mind inimeste olemus! Eelkõige nende lahkus ja siiras naeratus. Inimeste ehtsus! Kui alguses pelgasin seda musutamisvärki, siis viimastel päevadel jagasin neid juba ka ise päris hoogsasti. Südamesse jäi armas ja soe emotsioon. Siiralt loodan, et me kohtume veel!

Leave a Reply