maailm läbi roosade klaaside

rose

Viimastel päevadel on mu kõrvu jõudnud mitmesuguseid huvitavaid teooriaid roosade veinide kohta. Näiteks, et rosé segatakse kokku valgest ja punasest veinist või et mida tumedam värvus, seda magusam vein. Heh? Ma ei oskagi kohe nagu miskit kosta …

 

Kuidas siis tegelikult rosé veini valmistamisega lood on ja kust tuleb see roosa värvus? Ning kas roosal ja roosal on vahe?

Enamik roosasid valmistatakse nagu punaveinegi, kuid kontakt kestadega ehk matseratsioon kestab lühemat aega. Aga miks? Selle pärast, et värvained asuvad marjakestades ja neid on vaja sealt nii-öelda välja leotada. Sedalaadi tehnikaga rosé veine tehakse maailmas kõige enam ja need ongi need tumeroosad rosé’d.

Tuntumad piirkonnad kasutavad aga nõrutamise ehk saignéemeetodit, mis tähendab prantsuse keeles veritsemist. Sellisel juhul tumedad viinamarjad purustatakse ja marjamassist nõrgub omaenda raskuse mõjul puhas, roosakaks värvunud mahl. Seda võime pidada väga heleda värviga, kergelt hallika alatooniga veiniks ehk vin gris’ks.

Ja siis on ka kolmas variant – pressimisel saadud rosé. Selle puhul pressitakse tumedaid marju kergelt ning lühikest aega, kuni saadud mahl on veel hele ja kirgas. Seejärel pressimine lõpetatakse ning vedelik valatakse ümber käärimismahutitesse, kus siis sünnib vein. Kuid neis veinides puudub saignée’dele omane maitsete ja aroomide rohkus.

Ning siit minu tänane kontrollküsimus – kas värv näitab meile magususastet?

Leave a Reply