beer

taanilinnEelmisel reedel olin üle pika aja Pärnu maantee poes tööl. Ühel hetkel helises telefon ja küsiti, kas Põhjala kaup on juba saabunud. Ei olnud. Helistajaks oli keegi Kristjan, kes oli Põhjala pruulikojast kuulnud, et meile tulevad tänase kaubaga uued õlled. Ta palus mul tagasi helistada, kui kaup kohale jõuab, ja mõned pudelid tema jaoks kõrvale panna.
Seekordne uustulnuk oli Põhjala Taanilinn, mis pandi küpsema juba veebruaris koostöös Taani pruulikoja To Øliga. See luksuslik 14% alkoholisisaldusega õlu laagerdus ehtsates konjakivaatides. Kuna sõbrad taanlased said pool partiid endale, on tegemist väga limiteeritud kogusega, mis seletab ka helistaja huvi.
Loomulikult tekkis ka minul uudishimu. Pealegi nägi see õlu oma vahatatud korgi ja litritega üliatraktiivne välja. Võtsin tol õhtul tööd koju kaasa
Oma esimest lonksu rüübates olin pahviks löödud ja põrnitsesin jupp aega pudelit. Meenus aeg, kui maitsesin oma esimest käsitööõlut. Töötasin tollal ühes pisikeses restoranis, kus veinikaardi kõrval oli ka päris korralik õllevalik. Tol ajal ma ise eriline õllesõber ei olnud, kuid sommeljeena pean end asjadega kursis hoidma. Mäletan, et see oli tõsine humala-pomm ja ma mõtlesin, et kuidas inimesed neid joovad. Aga tasapisi õppisin ise ka neid austama ning minu maitsemeeled avardusid. Nüüd eelistan juba ilusaid IPA-sid ja tihti olen isegi pettunud, kui uus õlu, mida proovida otsustan, osutub minu jaoks liiga kergeks. Igatahes tekitas Taanilinn minus palju segaseid emotsioone. See oli tugev ja jõuline, kuid samas ka hästi kirsine ja šokolaadine. Tegelikult on aga äärmiselt kihvt, et meie enda kodumaalt tuleb sellist ägedat asja. Mina igatahes ostsin koju veel mõned Taanilinnad ja lükkasin nad veinikappi väärisveinide vahele.

Leave a Reply