riesling

10258909_10202869229524567_6804975398479784063_nKunagi ammu, kui ma veel eriline veinisõber ei olnud, jõime sõbrantsiga ikka neid magusaid veine, kus mehed peal lamavad. Tegelikult ei ole ma kindel, kas me valget veini eelnevalt üldse jahutasimegi… Tõenäoliselt ei teadnudki me tol ajal, et valget veini ei jooda toatemperatuuril. Praegu ajab juba puhas mõte sellest suu muigele. Igatahes meenub, et läksin sõbrannale külla ja tal seisis poolik pudel valget aknalaual ning suvine päike oli selle mõnusasti soojaks kütnud. Läks loosi küll!
Aastaid hiljem ostsin laeva pealt pudeli Ripassot ja see seisis mul riiulis päris pikalt. Kui selle lõpuks lahti otsustasin teha ja esimese lonksu võtsin, ei saanud ma aru, et mis toimub?! Mäletasin, et restoranis mulle too vein väga meeldis, aga mis nüüd teisiti oli?
Paar aastat tagasi käis ema Itaalias puhkamas. Ütlesin talle, et toogu tulevasele juuniorsommeljeele pudel veini suveniiriks. Kuna ema elab Saaremaal, siis teadsin, et enne jõule me ei kohtu ja sinnani on veel jupp maad aega. Seega helistasin, et pangu vein pikali, pimedasse ja kuskile jahedamasse kohta. Näiteks voodi või kapi alla peitu, sest põrandal on ikka jahedam kui kõrgel kapi otsas. Ema hoidis mind jõuludeni teadmatuses, et mida põnevat ta mulle tõi. Tundes oma ema, olin valmis, et saan paki Montemorosot. Aga mul vajus karp korralikult lahti, kui voodi alla sukeldudes sealt 1999. aasta Brunello avastasin. Siis süttis mul peas uus häirekell–  kas see vein on veel kõlbulik? Kui on, siis kaua ta veel vastu peab? Pärast vaheaega oli meil loeng minu lemmikõppejõu Mattiga, kellelt nõu küsisin. Tema soovitas mul enne suvekuumust vein ära juua, sest tegu oli tava-Brunelloga, mitte Riservaga. Suvi möödus päikseliselt ja väga palavalt, kuid vein seisis endiselt kapi all. Eks ma muidugi muretsesin, aga ei leidnud põhjust tema lahti korkimiseks. Sinna pimedusse jäi ta veel üheks talveks ja põhjus avamiseks tuli aprillis, kui eksamitulemused saabusid ja ma olin ametlikult sommeljeeks saanud. Vein oli ILUS! Tänaseks olen endale veinikülmiku soetanud, et taoliste veinide pärast rohkem südant valutama ei peaks.
Loo moraal– vein tahab olla pikali, pimedas ning eelistab jahedamat kohta. Anna talle vaikust ja rahu! Näiteks pikaaegne vibratsioon (nt laevapoes seismine) viib veini stressi ja vein maitsebki teisiti. Kõlab veidralt, et vein on stressis, onju? Ka mind ajas see omal ajal naerma. Samamoodi ei arva ma, et lihtsamate veinide pärast peaks kohe endale veinikapi muretsema.

Leave a Reply